Kõige pealt mainin kahte asja. Siin oli täiega palav ja meil SAJAB vihma!
Esmaspäeval oli hommikul kool nagu ikka. Õhtul läksime Bouquete Graciela õe mehe sünnipäevale. Sõime nagu alati ja jõime veini.
Teisipäeval ma ei käinud koolis, kuna me jõudsime hilja tagasi ja hostema lubas mul koju jääda. Nii siis ma magasin kaua.
Kolmapäeval oli kool jälle. Siis ma suhtlesin võimalikult paljude erinevate inimestega. Mu klassivend lubas mulle tennist õpetada ning klassiõde reketi laenata. Kõlab hästi aga kuna ma usun, et see jutust kaugemale ei jõua, siis ma väga ei looda, et ma üldse kunagi kuhugi trenni jõuan.
Õhtu poole läksin klassiõe Agostina juurde. Jõime matet ja ma kuulsin igasuguseid asju. Nt kes keda ei salli ja miks. Mulle räägiti veel, et nad ei salli Tutit ja nende seltskonda, kuna nad nagu ei lubaks mul teistega suhelda jms. Mis mõttes? Jälle sama asi? Ma ei viitsi mõelda nii palju. Kolmapäeval oli ka elektrikatkestus. Mitte mingi selline nagu meil kodus. Ei, kogu linn oli pime, ainukesed valgustavad asjad olid autotuled ja tähed. See oli nii kena: kõik oli pime ja ma pole elusees tähti nii hästi näinud, kui sel hetkel. Elekter tuli aga ruttu tagasi.
Neljapäeval ja reedel oli kool. Lisaks koolile oli veel palav. Neljapäveal oli 27 kraadi umbes ja kõik rääkisid koguaeg, kui palav on. Reede õhtul oli masendav. Ma olin terve päev peale kooli kodus. Ma ei liialda, olin kodus ja ei teinud mitte midagi. Kirjutasin ja lugesin ainult.
Laupäev tõotas( ma ei ole kindel, kas see on õige sõna aga mina ei suuda seda igatahes lugeda. Veel naersid kõik mu üle koolis, et ma ei mäleta eesti keelseid sõnu nagu nt putsad ja pean neid sõprade käest küsima. Putsad ja tõotama on siiski kaks suhteliselt rasket sõna) tulla sama sugune nagu reede. Hommikul käisime poes Gracielaga, kuna Elvio oli tööl. Peale lõunasööki olin kodus kuni lõpuks läksin Tuti juurde. Siis läksime linna(see tähendab linna keskele, kus on park ning kõik muu huvitav, loomulikult ka inimesed). Jalutasime seal, sõime jäätist jne. Ma jõudsin koju kella 7 aeg. Siis aga tuli välja, et kedagi pole kodus. Nii ma passisin ukse taga umbes 15 minutit ja väiksed tüdrukud käisid mulle koguaeg närvidele( sellest hiljem).
Kui nad lõpuks koju jõudsid istusime väljas, jõime matet ja rääkisime Graciga(ma püüan nüüd iga päev pidada väikseid vestlusi temaga. Me oleme juba arutanud Argentiina poliitikat, vaesust, Eestit ja mu sõpru või keda iganes. See loomulikult ei tähenda, et ma kõigest aru sain aga põhimõttest kindlasti ja sain ise ka rääkida. Väga hea).
Siis vaatasime filmi The whole 10 yards, kuni helistas Adrian ja Danila. Kutsusid mind õhtust sööma nendega. See oli kindlasti parem idee kui istuda kodus.
Umbes poole 11 ajal nad jõudsidki. Ma ei saanud päris hästi aru, kust tuli idee, et ma sõidaks jalgrattaga ja kuhu üldse. Ma keeldusin ja ei pidanudki väntama. Sõitsime kolmekesi motoga teise linna otsa. Saime Adriani sõpradega kokku.Tee peale jäi mingi väga imelik maja, millest möödudes Daniela kiljatas. Ma loomulikult ei saanud aru, mis värk on. Pärast tuli välja, seal majas oli 2 nädalat tagasi tapnud keegi kellegi ning siis matnud oma taha aeda. Parim asi on see, et selle maja kõrval elab Adriani sõbranna, kes oli meiega koos ( Pärast ma hakkasin mõtlema, et sa saad karta ainult neid asju, mida sa tead. Nt mina ei kartnud seda maja, sest ma ei teadnud, mis seal juhtunud oli. Danila kartis, sest ta teadis. Aga ma arvan, et kui ma nüüd sealt mööduks vaataks ma seda hoopis teise pilguga. See oli lihtsalt väike mõte siia vahele)
Sõime kuskil linnas. Ning siis- üle 6 või 7 kuu hakkas VIHMA SADAMA!
See oli päris reaalne vihm ja äike lõi üle taeva. See oli nii jube aga samas nii ilus. Ma igatsesin oma kaamerat sel hetkel meeletult, see lihtsalt oli selline äike, mida ma pole Eestis kunagi näinud.
Ma pidin kodus olema 12 või midagi sellist aga vihma tõttu ma hilinesin umbes tund. Väljas käisime siis Adriani, Danila ja nende 2 sõbraga. Hiljem liitus meiega veel üks poiss, kes rääkis inglise keelt imekombel.
Pühapäev...ah sama, mis kõik pühapäevad. Ainuke vahe oli see, et ma ei käinud õhtul linnas, kuna mul pole telefonil krediiti ja Tuti unustas mu ära. Käisin üksi jalutamas ja nägin koguaeg linna(arvatavasti terve Argentiina) kõige ilusamat autot. Jah täpselt autot. See on nunnu kahe uksega punane Mini Cooper.
Öö vastu pühapäeva oli kohutav. Vihma sadas nagu ma ei tea mida, äikesti lõi ja müristas. Ma sain magada väga vähe ja väga halvasti. Ma tõesti ei tea, mis mul viimasel ajal selle une ja unenägudega on.*
Hommikul ma magasin sisse aga jõudsin siiski õigeks ajaks kooli. Koolis mul oli eriti halb enesetunne. Lisaks sellele öeldi mulle, et mu pakki võibolla jõuab alles 3 kuu pärast. Lohutati sellega, et öeldi, et see on Argentiina. Nagu mind ilgelt huvitaks ja lohutaks see(Põhimõtteliselt, kui te tahete mulle saata jõulukingitusi, siis te olete juba hiljaks jäänud postitamisega. Need jõuaks siia ma arvan alles siis kui ma Eestis tagasi olen) . Õnneks mul lasti 2 tundi varem koolist ära tulla, kuna ma tundsin ennast ikka piisavalt halvasti.
Nüüd on Argentiinas ka sellised ilmad nagu Eestis. Taevas on hall ja selline tunne on nagu kohe kohe hakkaks uuesti sadama( mis on vägagi tõenäoline, sest koguaeg sajab:). Aga see on hea, et kõik on palju puhtam ja lõhnab vihma järgi!
Nüüd siis ma selgitasin välja oma hirmude top 3 Argentiinas. Need ei ole ''paremus'' järjekorras aga lihtsalt.
1) Väikesed tüdrukud.
Bianca jookseb koguaeg ringi meie maja ees, taga, sees oma miljoni sõbrannaga. See lihtsalt on jube. Tänaval kõndides ka väikesed tüdrukud karjuvad ja lehvitavad, kodus räägivad minuga, vahivad aknast sisse, käivad toas, kiljuvad, karjuvad. Siiski palun mitte võtta ühelgi väiksel tüdrukul seda isiklikult.*
2) Väikesed neegripoisid.
Täpselt neegripoisid, sellepärast, et valged poisid on aramad(jumal tänatud siin kohal). Linnas ringi kõndides just nimelt VÄIKESED neegripoisid käpivad mu tagumikku. See pole just mu lemmik ma peaks mainima.
3) Paare.
Jah, inimesi, kes on kellegaga koos. Suhtes, midagi sellist. Neil on hädasti vaja hakata sind sokutama kokku oma sõbra või tuttavaga. Milleks? Ma saan ise ka hakkama. See lihtsalt näeb nii tobe ja ebamugav välja, kui sulle räägitakse, et ''Tead mul on sõber, ta teeb seda seda seda seda...''. Okei väga tore teada aga mind ei huvita.
Vaadake kõike läbi huumoriprillide nagu mina ja naerge nende idiootsuste üle. Ma siiski olen ju Argentiinas, kus kõik käib ringiga. Või topelt ringiga.
Besos *
esmaspäev, 29. september 2008
esmaspäev, 22. september 2008
alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5248942021703843730" />
Sünnnipäev!
Nädal möödus suhteliselt kiiresti. Teisipäeval tegin ma oma esimese kontrolltöö. See oli matemaatikas ja ma sain 8. 10 on siin kõrgeim hinne, nii et mu töö oleks võinud olla ka parem aga kui võrrelda, et mõned said ühe siis mul läks väga hästi.
Kolmapäeval oli meil jälle mingi teatrietenduse moodi asi. See kord tegid seda viimane klass( ehk 5 kui ma eksi, mina olen 3.klassis). Lõpus, kui kõik laulsid, siis ma mõtlesin küll, et siin hoiavad inimesed ikka palju rohkem kokku. Vähemalt koolis õpilased. Mina pole kordagi näinud, et kedagi kiusataks või tõugataks ega midagi.
See nädal ma avastasin muide ka teleka vaatamise( sealt tuleb isegi Seks ja Linn). See selleks.
Neljapäeval oli meil kehaline jällegi. Tund aega me lihtsalt istusime ja tüdrukud rääkisid. Nende tavaline rääkimine võrdub samaga, mis Eestis on üksteise peale karjumine. Nad räägivad üli valjusti, vehivad kätega ja üldse on väga emotsionaalsed igas mõttes.
Nüüd siis reedest. Minu sünnipäev!
Terve nädal olid kõik planeerinud mu sünnipäeva, et mis tehakse ja kus jne.
19. septembri hommikul olid tüdrukud tulnud minu juurde hommikust sööma ja mind õnnitlema. Õue maja ette oli pandud riide tükk, kuhu oli kirjutada palju õnne Raili ja siis nende nimed. Tänavale oli ka kirjutatud sama. Laud oli kaetud ning siis me sõime mingeid küpsiseid, torti ning jõime kakaod. Loomulikult oli Graciela unustanud osta küünlad nii, et tordile pandi mingi küünla moodi asi, mis oli number 5. Põhimõttelislet number viis ei läinud mitte kuidagi kokku minu 16. sünnipäevaga aga pole hullu.
Pärast söömist läksime kooli. Koolis mulle lauldi ma arvan, et vähemalt 4 korda palju õnne. Direktor ütles ka hommikuses mis-iganes-asjas, et mul on sünnipäev, nii et kõik jälle plaksutasid(siin öeldakse alati hommikuti kui kellelgi on sünnipäev).
Hästi paljud õnnitlesid mind ja ma sain jälle uusi tutvusi juurde. Usuõpetuse õpetaja kinkis mulle delfiiniga võtmehoida ja üks 4. klassi tüdruk kinkis pulgakommi. Jehuu. Ma õpetasin klassikaaslastele eesti keelt. Klassiõde ja klassivend tegid mulle väikese teatrietenduse. Ehk klassivend tuleb uksest sisse: ''Tjere''. ''Tjere'' vastab klassiõde. ''Kjudas lähjeb?'' ''Hjästi'' . Nii nägi see välja aga see oli ülimalt koomiline. Reedel tegin ma ka oma teise kontrolltöö, mis oli inglise keeles. Ma ei tea, kuidas see läks aga ma ütleks, et ei olnud raske.
Päeva tegi eriti heaks see, et mulle helistati Eestist 6 kord ja 1 kord Buenos Airesest. Aitäh teile, kes te õnne sooviste ja et te mulle LAULSITE ja eriti hea oli see kui ma sain järjest teie kõigiga rääkida mingi 10 minutit(ma tunnen kaasa siinpool Priidu telefoniarvele). See oli nii armas. Ma siiamani olen nii vaimustuses ja ma tänan, et te tähistasite minu eest ka. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et oleks tahtnud Eestis ja teiega koos olla aga natuke üle 9 kuu on veel jäänud, mil jälle näeme! Jõuludel ehk siis räägime uuesti või siis kunagi.
Õhtu poole läksin Tuti juurde, kus ma naersin end peaaegu toolilt maha ja sõime küpsiseid või midagi sellist(jube head olid). Ta ema lubas mulle kingituse osta.
Ja päris õhtul. Mingi pool 10 läksime klassikatega pubisse sööma. Sõime pitsat, mis ISEGI oli pitsa moodi. Täiesti hämmastav, kuid siiski ei anna võrrelda nt Stefani pizzaga. Klassist ei olnud tulnud kõik vaid ainult mõned. Meid oli alguses 14 ja pärast umbes 20 ma usun(klassis käib 50 inimest). Kohal olid inimesed kellega ma enamasti kõige rohkem suhtlen(poisid, Virginia ja Hosefina seltskond ja siis minu tüdrukud, ainult et puudu oli Danila). 2 klassivenda tegid mulle kingituse, hõbedase tooniga käeketi. See oli tõsiselt kena neist ja pakile oli peale pandud roosa lips. Nii nunnu. Mu toit maksti ka kinni klassivenna poolt.
Pärast söömist mängiti piljardit ja ma rääkisin Hosefina, Paula, Virginia ja Carolinaga. Nad pidid edasi minema kuhugi välja ja nad ütlesid, et nad tahtsid mulle suurt pidu teha aga ma ei tohi ju väljas pidutsemas käia nii, et nad ei saanud. Aga et kui ma väljas tohin hakata käima siis nad teevad tagasi selle. Hea kuulda.
Peale 12 pidin ma koju minema, teised jäid edasi sinna. 2 tüdrukut saatsid mind loomulikult koju ja nii lõppeski minu sünnipäev.Vähemalt minu jaoks.
Laupäeval ma magasin lõunani. Otseses mõttes. Lõunasöögini. Edasi ma passisin kodus, kuni ma läksin jälle Tuti juurde korraks. Sealt läksime edasi Aldana sünnipäevale. Istusime niisama, söögiks olid mingid said,krõpsud,kommid ja pärast ka tort. Kuna ma olin lubanud umbes 7-meks kodus olla siis ma pidin esimesena sealt lahkuma. Ta elas teises linna otsas nii, et mul oli hea võimalus sealt üksi koju jalutada, sest Tuti oli imelikult käitunud ja ma ei tahtnud nendega koos minna. Koduteel kohtasin ma Virginiat ja 2 tüdrukut. Nad otsustasid mind koju saata, aga me olime veel natuke linnas. Siis tuli Hosefina ja nad saatsid mind pargini. Vahepeal mulle sooviti õnne tagant järgi.
Õhtul ma olin kodus, vaatasin teleka ja puhusin jälle number 5 küünalt ning sõime kooki Segu,Bianca ja hostperega. Telekast tuli üks mu lemmikutest filmidest- ''The whole 9 yards''. Akna taga käis kellelgi väga vali muusika ja pidu alles algas, kui mina juba magama läksin.
Pühapäeval me läksime Elvio, Graciela ja Therezaga(vanaema) minu sünnipäeva tähistama. See tähendab me läksime Las Rosasest välja kuhugi ''restorani'' sööma. Välja see väga restoran ei näinud aga tegelikult oli väga normaalne koht. Ma sõin kana šampinjonidega. See oli niii hea, et täiesti lõpp. Pärast sõitsime ringi.Läksime kuhugi linna, mis on umbes sama suur kui Las Rosas. Vaatasime inimesi, sest Argentiinas oli mingi püha, millal kõik läksid parki istuma,sööma,palli mängima ja toimus ka tähtis jalgpalli mäng. Mingi püha igatahes. Järsku Graciela ütles, et siin elab üks vahetusõpilane , et kas ma tahan talle tere öelda. Miks mitte. Läksime neile külla siis. Tüdruk oli Soomest(ma teadsin teda juba varem Buenos Airesest). Ma rääkisin siis nendega juttu nats üle tunni aja, Grac ja teised ei tahtnud sisse tulla millegi pärast. Elenor(tüdruku nimi) oli ülimalt rahul. Ta rääkis nats hispaania keelt. Peres tal on 2 õde ja vanemad olid nooremad, kui minu omad ja üldse, kuidagi palju elavam oli nende seltskond. Ta rääkis, et ta oli eile Wacroses(klubi, kuhu minna minna veel ei tohi ja mis asub siin minu linnas ) käinud. Ja et ta üldse teeb juba kõike. Teretore. Veel sain ma teada, et üks teine soomlane oli koju läinud. Ta oli siin olnud kas 13 või 30 päeva(ma pole kindel) ja nutnud koguaeg. Siis saadeti ta tagasi. Päris kohutav. Mina aga sain sealt täiega palju energiat ja positiivust juurde ning varsti ma ehk lähen neile küll ka. Nad lubasid mul tulla, millal iganes ma soovin.
Las Rosasesse tagasi jõudes sõitsime pargist läbi, kus ma õnneks nägin klassikaaslasi. Nii siis ma olin nendega umbes 5 minutit pargis ning siis mina, Tuti, Flor, Juli, Lu ja Aldana läksime jalka mängu vaatama. See oli niiiiiiiiiii hullult lahe, mis toimus. Kõik fännid karjusid, loopisid pabereid, lõid trumme, plaksutasid, vehkisid lippude ja vihmavarjudega, lasid rakette. Mängisid mingid kaks põhilist klubi siin. Ma ei mäleta nimesid, aga ma tean, et ühe värvid on sinine ja valge, teisel must ja roheline. Ma siis olin siniste ja valgete poolt, kuna teiste poolt olevat negrod ehk mustad. Mis iganes. Mäng ise oli suhteliselt omamoodi. Pall lendas koguaeg suure kaarega üle väljaku, teisele poole aeda ning lõpuks see võistkond, kelle poolt mina olin kaotas 4-0. Pääris kena.
Siis läksime linna, olime natuke seal.Kogu linn elas, sest need, kelle klubi võitis, karjusid ja vehikisid lippudega edasi. Me kõndisime ringi, Aldana küsisi mult koguaeg IGASUGUSEID asju. Lõpuks kui ma ei jaksanud enam vastata ütlesin, et mul on külm ja tulin koju.
Ma nüüd tõsisielt pean püüdma ja julgema rohkem rääkida. Keelega muidu on nii, et ma enamasti saan aru. Vähemalt jutu mõttest ja lihtsamatest asjadest aga ma kardan veel rääkida. Nüüd ma võtan end kokku ja püüan inglise keele rääkimise lõpetada. See on raske, sest nüüd kui kõik on oma inglise keelega arenenud, sest alguses ma ei saanud ja millestki aru. Raske on neile nüüd seletada, et rääkige hispaania keeles ja et ma saan aru.
Muidu päike paistab ja kõik on kena. Ehk saan oma pakigi varsti. Ma olen mõtlema hakanud, kui õnnelik ma tegelikult olen, et ma siia tulin. Ma ei kahetse ja hetkel ma ei tahakski veel tagasi tulla. Isegi kui mulle antaks võimalus.
Beso. :*
(Ma vabandan oma kirjavigade pärast, aga mul tõesti on kohati raskusi eesti keelsete sõnadega)
Kolmapäeval oli meil jälle mingi teatrietenduse moodi asi. See kord tegid seda viimane klass( ehk 5 kui ma eksi, mina olen 3.klassis). Lõpus, kui kõik laulsid, siis ma mõtlesin küll, et siin hoiavad inimesed ikka palju rohkem kokku. Vähemalt koolis õpilased. Mina pole kordagi näinud, et kedagi kiusataks või tõugataks ega midagi.
See nädal ma avastasin muide ka teleka vaatamise( sealt tuleb isegi Seks ja Linn). See selleks.
Neljapäeval oli meil kehaline jällegi. Tund aega me lihtsalt istusime ja tüdrukud rääkisid. Nende tavaline rääkimine võrdub samaga, mis Eestis on üksteise peale karjumine. Nad räägivad üli valjusti, vehivad kätega ja üldse on väga emotsionaalsed igas mõttes.
Nüüd siis reedest. Minu sünnipäev!
Terve nädal olid kõik planeerinud mu sünnipäeva, et mis tehakse ja kus jne.
19. septembri hommikul olid tüdrukud tulnud minu juurde hommikust sööma ja mind õnnitlema. Õue maja ette oli pandud riide tükk, kuhu oli kirjutada palju õnne Raili ja siis nende nimed. Tänavale oli ka kirjutatud sama. Laud oli kaetud ning siis me sõime mingeid küpsiseid, torti ning jõime kakaod. Loomulikult oli Graciela unustanud osta küünlad nii, et tordile pandi mingi küünla moodi asi, mis oli number 5. Põhimõttelislet number viis ei läinud mitte kuidagi kokku minu 16. sünnipäevaga aga pole hullu.
Pärast söömist läksime kooli. Koolis mulle lauldi ma arvan, et vähemalt 4 korda palju õnne. Direktor ütles ka hommikuses mis-iganes-asjas, et mul on sünnipäev, nii et kõik jälle plaksutasid(siin öeldakse alati hommikuti kui kellelgi on sünnipäev).
Hästi paljud õnnitlesid mind ja ma sain jälle uusi tutvusi juurde. Usuõpetuse õpetaja kinkis mulle delfiiniga võtmehoida ja üks 4. klassi tüdruk kinkis pulgakommi. Jehuu. Ma õpetasin klassikaaslastele eesti keelt. Klassiõde ja klassivend tegid mulle väikese teatrietenduse. Ehk klassivend tuleb uksest sisse: ''Tjere''. ''Tjere'' vastab klassiõde. ''Kjudas lähjeb?'' ''Hjästi'' . Nii nägi see välja aga see oli ülimalt koomiline. Reedel tegin ma ka oma teise kontrolltöö, mis oli inglise keeles. Ma ei tea, kuidas see läks aga ma ütleks, et ei olnud raske.
Päeva tegi eriti heaks see, et mulle helistati Eestist 6 kord ja 1 kord Buenos Airesest. Aitäh teile, kes te õnne sooviste ja et te mulle LAULSITE ja eriti hea oli see kui ma sain järjest teie kõigiga rääkida mingi 10 minutit(ma tunnen kaasa siinpool Priidu telefoniarvele). See oli nii armas. Ma siiamani olen nii vaimustuses ja ma tänan, et te tähistasite minu eest ka. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et oleks tahtnud Eestis ja teiega koos olla aga natuke üle 9 kuu on veel jäänud, mil jälle näeme! Jõuludel ehk siis räägime uuesti või siis kunagi.
Õhtu poole läksin Tuti juurde, kus ma naersin end peaaegu toolilt maha ja sõime küpsiseid või midagi sellist(jube head olid). Ta ema lubas mulle kingituse osta.
Ja päris õhtul. Mingi pool 10 läksime klassikatega pubisse sööma. Sõime pitsat, mis ISEGI oli pitsa moodi. Täiesti hämmastav, kuid siiski ei anna võrrelda nt Stefani pizzaga. Klassist ei olnud tulnud kõik vaid ainult mõned. Meid oli alguses 14 ja pärast umbes 20 ma usun(klassis käib 50 inimest). Kohal olid inimesed kellega ma enamasti kõige rohkem suhtlen(poisid, Virginia ja Hosefina seltskond ja siis minu tüdrukud, ainult et puudu oli Danila). 2 klassivenda tegid mulle kingituse, hõbedase tooniga käeketi. See oli tõsiselt kena neist ja pakile oli peale pandud roosa lips. Nii nunnu. Mu toit maksti ka kinni klassivenna poolt.
Pärast söömist mängiti piljardit ja ma rääkisin Hosefina, Paula, Virginia ja Carolinaga. Nad pidid edasi minema kuhugi välja ja nad ütlesid, et nad tahtsid mulle suurt pidu teha aga ma ei tohi ju väljas pidutsemas käia nii, et nad ei saanud. Aga et kui ma väljas tohin hakata käima siis nad teevad tagasi selle. Hea kuulda.
Peale 12 pidin ma koju minema, teised jäid edasi sinna. 2 tüdrukut saatsid mind loomulikult koju ja nii lõppeski minu sünnipäev.Vähemalt minu jaoks.
Laupäeval ma magasin lõunani. Otseses mõttes. Lõunasöögini. Edasi ma passisin kodus, kuni ma läksin jälle Tuti juurde korraks. Sealt läksime edasi Aldana sünnipäevale. Istusime niisama, söögiks olid mingid said,krõpsud,kommid ja pärast ka tort. Kuna ma olin lubanud umbes 7-meks kodus olla siis ma pidin esimesena sealt lahkuma. Ta elas teises linna otsas nii, et mul oli hea võimalus sealt üksi koju jalutada, sest Tuti oli imelikult käitunud ja ma ei tahtnud nendega koos minna. Koduteel kohtasin ma Virginiat ja 2 tüdrukut. Nad otsustasid mind koju saata, aga me olime veel natuke linnas. Siis tuli Hosefina ja nad saatsid mind pargini. Vahepeal mulle sooviti õnne tagant järgi.
Õhtul ma olin kodus, vaatasin teleka ja puhusin jälle number 5 küünalt ning sõime kooki Segu,Bianca ja hostperega. Telekast tuli üks mu lemmikutest filmidest- ''The whole 9 yards''. Akna taga käis kellelgi väga vali muusika ja pidu alles algas, kui mina juba magama läksin.
Pühapäeval me läksime Elvio, Graciela ja Therezaga(vanaema) minu sünnipäeva tähistama. See tähendab me läksime Las Rosasest välja kuhugi ''restorani'' sööma. Välja see väga restoran ei näinud aga tegelikult oli väga normaalne koht. Ma sõin kana šampinjonidega. See oli niii hea, et täiesti lõpp. Pärast sõitsime ringi.Läksime kuhugi linna, mis on umbes sama suur kui Las Rosas. Vaatasime inimesi, sest Argentiinas oli mingi püha, millal kõik läksid parki istuma,sööma,palli mängima ja toimus ka tähtis jalgpalli mäng. Mingi püha igatahes. Järsku Graciela ütles, et siin elab üks vahetusõpilane , et kas ma tahan talle tere öelda. Miks mitte. Läksime neile külla siis. Tüdruk oli Soomest(ma teadsin teda juba varem Buenos Airesest). Ma rääkisin siis nendega juttu nats üle tunni aja, Grac ja teised ei tahtnud sisse tulla millegi pärast. Elenor(tüdruku nimi) oli ülimalt rahul. Ta rääkis nats hispaania keelt. Peres tal on 2 õde ja vanemad olid nooremad, kui minu omad ja üldse, kuidagi palju elavam oli nende seltskond. Ta rääkis, et ta oli eile Wacroses(klubi, kuhu minna minna veel ei tohi ja mis asub siin minu linnas ) käinud. Ja et ta üldse teeb juba kõike. Teretore. Veel sain ma teada, et üks teine soomlane oli koju läinud. Ta oli siin olnud kas 13 või 30 päeva(ma pole kindel) ja nutnud koguaeg. Siis saadeti ta tagasi. Päris kohutav. Mina aga sain sealt täiega palju energiat ja positiivust juurde ning varsti ma ehk lähen neile küll ka. Nad lubasid mul tulla, millal iganes ma soovin.
Las Rosasesse tagasi jõudes sõitsime pargist läbi, kus ma õnneks nägin klassikaaslasi. Nii siis ma olin nendega umbes 5 minutit pargis ning siis mina, Tuti, Flor, Juli, Lu ja Aldana läksime jalka mängu vaatama. See oli niiiiiiiiiii hullult lahe, mis toimus. Kõik fännid karjusid, loopisid pabereid, lõid trumme, plaksutasid, vehkisid lippude ja vihmavarjudega, lasid rakette. Mängisid mingid kaks põhilist klubi siin. Ma ei mäleta nimesid, aga ma tean, et ühe värvid on sinine ja valge, teisel must ja roheline. Ma siis olin siniste ja valgete poolt, kuna teiste poolt olevat negrod ehk mustad. Mis iganes. Mäng ise oli suhteliselt omamoodi. Pall lendas koguaeg suure kaarega üle väljaku, teisele poole aeda ning lõpuks see võistkond, kelle poolt mina olin kaotas 4-0. Pääris kena.
Siis läksime linna, olime natuke seal.Kogu linn elas, sest need, kelle klubi võitis, karjusid ja vehikisid lippudega edasi. Me kõndisime ringi, Aldana küsisi mult koguaeg IGASUGUSEID asju. Lõpuks kui ma ei jaksanud enam vastata ütlesin, et mul on külm ja tulin koju.
Ma nüüd tõsisielt pean püüdma ja julgema rohkem rääkida. Keelega muidu on nii, et ma enamasti saan aru. Vähemalt jutu mõttest ja lihtsamatest asjadest aga ma kardan veel rääkida. Nüüd ma võtan end kokku ja püüan inglise keele rääkimise lõpetada. See on raske, sest nüüd kui kõik on oma inglise keelega arenenud, sest alguses ma ei saanud ja millestki aru. Raske on neile nüüd seletada, et rääkige hispaania keeles ja et ma saan aru.
Muidu päike paistab ja kõik on kena. Ehk saan oma pakigi varsti. Ma olen mõtlema hakanud, kui õnnelik ma tegelikult olen, et ma siia tulin. Ma ei kahetse ja hetkel ma ei tahakski veel tagasi tulla. Isegi kui mulle antaks võimalus.
Beso. :*
(Ma vabandan oma kirjavigade pärast, aga mul tõesti on kohati raskusi eesti keelsete sõnadega)
reede, 12. september 2008
Rosario
Hei.
Esmaspäevast kuni kolmapäevani käisin ma koolis. Kool nagu ikka aga see hakkab mulle vaikselt juba rohkem meeldima. Kuigi hommikune ärkamine on jube vastik. Kolmapäeval ma rääkisin inglise keelt õptejaga ja endast üks klass kõrgemal olevatega tüdrukutega. Nad tahtsid teada, kas ma tulen nende klassi ja ma mõtlesin, et ma vist lähengi jah. Ma arvan, et poole aasta pealt vahetan ma klassi või kuidagi nii. Või varem eks vaatab aga ma vahetan kindlasti.
Kolmapäeaval läksime veel terve kooliga seda ellejäänut kuulama. Seal olid kõik linna koolid koos, mis oli väga hea, sest ma nägin igasuguseid uusi inimesi. Aga sellest mehe jutust ja millest iganes ma ei saanud mitte midagi aru. Mõned üksikud sõnad olid, mis nagu olid tuttavad ja mõnest asjast ehk aga ma ei jaksanud kuulatagi lõpuks enam. Niisis ma passisin seal lihtsalt 2 tundi. Tore.
Neljapäeval me läksime Rosariosse ning nagu ka hiljem selgus oli sel päeval koolist vaba. Nii, et mul jälle ei vedanud.
Rosario on üks suurematest linnadest Argentiinas. Ma usun ka, et üks ilusamatest. Tõsisielt see oli niii ilus ja piisavalt suur, et seal elada(ma lihtsalt läks hulluks kui ma peaks terve elu elama väikses külas või maal).
Niisis me läksime jalutama onu, Bianca ja Seguga. Käisime linnas ringi ja ma sain pildistada igasuguseid asju.
Tänavad on sellised kitsad aga hästi rohelised. Parke ja selliseid asju on palju. Ühes pargis müüdi raamatuid. Neid oli seal palju ja absoluutselt kõigest. Ma nägin seal Paolo Coelho raamatuid ning isegi Adolf Hitlerist. See koht oleks täielik paradiis mulle, kui ma saaks hispaania keelest aru. Edasi me läksime tänavale, kus vist toimub põhiline shoppamine, kuigi kesklinnas olid poed igal tänaval. Oi mulle meeldis see mõte, et seal on nii palju poode ning nii palju valikuid. Nimelt Las Roasa just ei hiilga oma ostuvaliku poolest. Aga loomulikult ma ei hakanud seal shoppama, sest 1) ma poleks kuidagi suutnud neile seda seletada, 2)nad oleks mul raudselt koguaeg järgi jooksnud ja see oleks mu närvi ajanud, 3) ma ei teadnud, kas meil on aega selleks. Niisis me jalutasime mööda nendest kõikidest poodidest ja läksime katedraali. See oli võimas, polnud kuigi suur aga lagi oli hämmastav. Ma isegi ei tea seda sõna, mis selle kohta käiks.
Katedraali tagai oli mingisugune suur plats kus keskel oli mega suur ehitis sammastega.. See oli mingi ausamba kujutis või ma ei teagi, mingi püha asi igatahes. Piltidelt näete paremini. Selle taga oli vaatetorn ehk jällegi kellegi sammas või midagi sellist. Sinna sai ülesse minna, maksid 2 peesot ja saidki. Me läksime ja sealt oli tõsiselt hea vaade. Mitte nii hea kui Tallinna Teletornist, mis kunagi avatud oli aga piisavalt hea, et natukenegi ülevaadet saada linnast. Jõele oli meeletult hea vaade (Rosario on nimelt Rio... kõrval). Siis läksime alla ja saime Elvio, Graciela ja nende ühe sõbrannaga kokku.Läksime sööma. Kuna me istusime seitsmekesi autos, siis mu jalg suri niimodi ära, et ma peaaegu kukkusin autost välja. Ma lihtsalt ei seisnud püsti. Üks jal oli elus aga teist ei tundnud üldse. Ma lihtsalt toetasin kuhugi ja koperdasin ringi, kuna ma tõesti sesin püsti väga vaevaliselt.
Söök oli mõnus. Nagu Lido aga väiksem aga valik oli hästi hästi suur. Peale söömist oli vaja parklast välja saada aga nad ei teadnud, kuidas tuleb see kaart, mis iganes asi, sinna automaati panna, et välja saada. Kõik sööjad vaatasid meid aknast ja naersid, see oli lihtsalt nii idiootne. Muidu, kui me läksime parklasse, siis autot pargiti ka umbes 5 minutit, kuna lihtsalt Elvio ei suutnud kahe kollase joone vahele ajada autot. Siis ma jällegi mõtlesin, et argentiinlased on totakad. Nad pole lollid aga kohati on väga totatkad, naljakas mõttes.
Peale sööki läksime kaubanduskesuksesse, poodi umbes nagu meil on Rimi. Selline suur kus müüakse kõike, pesu ja majapidamisasju jne. Ning, mis ma seal näen EVIAN! See oli nii kallis, et ma ei raatsinud seda osta. Kui minu vesi maksis 2 peesot, siis Evian oli 10. Nii, et ma soetan selle omale, kui ma rikkaks saan. Veel oli seal kookosega müslibatoon. Täiesti täiuslik asi. Kooks ja müslibatoon ühes.
Tagasi jõudes olin väga väsinud aga rahul. Õhtul vaatasime Gracielaga Notting Hilli ja sõime apelsini.
xxx
Esmaspäevast kuni kolmapäevani käisin ma koolis. Kool nagu ikka aga see hakkab mulle vaikselt juba rohkem meeldima. Kuigi hommikune ärkamine on jube vastik. Kolmapäeval ma rääkisin inglise keelt õptejaga ja endast üks klass kõrgemal olevatega tüdrukutega. Nad tahtsid teada, kas ma tulen nende klassi ja ma mõtlesin, et ma vist lähengi jah. Ma arvan, et poole aasta pealt vahetan ma klassi või kuidagi nii. Või varem eks vaatab aga ma vahetan kindlasti.
Kolmapäeaval läksime veel terve kooliga seda ellejäänut kuulama. Seal olid kõik linna koolid koos, mis oli väga hea, sest ma nägin igasuguseid uusi inimesi. Aga sellest mehe jutust ja millest iganes ma ei saanud mitte midagi aru. Mõned üksikud sõnad olid, mis nagu olid tuttavad ja mõnest asjast ehk aga ma ei jaksanud kuulatagi lõpuks enam. Niisis ma passisin seal lihtsalt 2 tundi. Tore.
Neljapäeval me läksime Rosariosse ning nagu ka hiljem selgus oli sel päeval koolist vaba. Nii, et mul jälle ei vedanud.
Rosario on üks suurematest linnadest Argentiinas. Ma usun ka, et üks ilusamatest. Tõsisielt see oli niii ilus ja piisavalt suur, et seal elada(ma lihtsalt läks hulluks kui ma peaks terve elu elama väikses külas või maal).
Niisis me läksime jalutama onu, Bianca ja Seguga. Käisime linnas ringi ja ma sain pildistada igasuguseid asju.
Tänavad on sellised kitsad aga hästi rohelised. Parke ja selliseid asju on palju. Ühes pargis müüdi raamatuid. Neid oli seal palju ja absoluutselt kõigest. Ma nägin seal Paolo Coelho raamatuid ning isegi Adolf Hitlerist. See koht oleks täielik paradiis mulle, kui ma saaks hispaania keelest aru. Edasi me läksime tänavale, kus vist toimub põhiline shoppamine, kuigi kesklinnas olid poed igal tänaval. Oi mulle meeldis see mõte, et seal on nii palju poode ning nii palju valikuid. Nimelt Las Roasa just ei hiilga oma ostuvaliku poolest. Aga loomulikult ma ei hakanud seal shoppama, sest 1) ma poleks kuidagi suutnud neile seda seletada, 2)nad oleks mul raudselt koguaeg järgi jooksnud ja see oleks mu närvi ajanud, 3) ma ei teadnud, kas meil on aega selleks. Niisis me jalutasime mööda nendest kõikidest poodidest ja läksime katedraali. See oli võimas, polnud kuigi suur aga lagi oli hämmastav. Ma isegi ei tea seda sõna, mis selle kohta käiks.
Katedraali tagai oli mingisugune suur plats kus keskel oli mega suur ehitis sammastega.. See oli mingi ausamba kujutis või ma ei teagi, mingi püha asi igatahes. Piltidelt näete paremini. Selle taga oli vaatetorn ehk jällegi kellegi sammas või midagi sellist. Sinna sai ülesse minna, maksid 2 peesot ja saidki. Me läksime ja sealt oli tõsiselt hea vaade. Mitte nii hea kui Tallinna Teletornist, mis kunagi avatud oli aga piisavalt hea, et natukenegi ülevaadet saada linnast. Jõele oli meeletult hea vaade (Rosario on nimelt Rio... kõrval). Siis läksime alla ja saime Elvio, Graciela ja nende ühe sõbrannaga kokku.Läksime sööma. Kuna me istusime seitsmekesi autos, siis mu jalg suri niimodi ära, et ma peaaegu kukkusin autost välja. Ma lihtsalt ei seisnud püsti. Üks jal oli elus aga teist ei tundnud üldse. Ma lihtsalt toetasin kuhugi ja koperdasin ringi, kuna ma tõesti sesin püsti väga vaevaliselt.
Söök oli mõnus. Nagu Lido aga väiksem aga valik oli hästi hästi suur. Peale söömist oli vaja parklast välja saada aga nad ei teadnud, kuidas tuleb see kaart, mis iganes asi, sinna automaati panna, et välja saada. Kõik sööjad vaatasid meid aknast ja naersid, see oli lihtsalt nii idiootne. Muidu, kui me läksime parklasse, siis autot pargiti ka umbes 5 minutit, kuna lihtsalt Elvio ei suutnud kahe kollase joone vahele ajada autot. Siis ma jällegi mõtlesin, et argentiinlased on totakad. Nad pole lollid aga kohati on väga totatkad, naljakas mõttes.
Peale sööki läksime kaubanduskesuksesse, poodi umbes nagu meil on Rimi. Selline suur kus müüakse kõike, pesu ja majapidamisasju jne. Ning, mis ma seal näen EVIAN! See oli nii kallis, et ma ei raatsinud seda osta. Kui minu vesi maksis 2 peesot, siis Evian oli 10. Nii, et ma soetan selle omale, kui ma rikkaks saan. Veel oli seal kookosega müslibatoon. Täiesti täiuslik asi. Kooks ja müslibatoon ühes.
Tagasi jõudes olin väga väsinud aga rahul. Õhtul vaatasime Gracielaga Notting Hilli ja sõime apelsini.
xxx
esmaspäev, 8. september 2008
08.09
Nüüdseks juba 4 nädalat Las Rosases.
Eelmine nädal ma olin haige ning koolis käisin ainult reedel. Ülejäänud päevad olin kodus ja ei teinud peaaegu midagi. Magasin natukene, sõin ja vaatasin kõiki filme jällegi. Looumlikult lugesin kõik Eva-Stina ajakirjad ka läbi. Reedel oli kool nagu ikka, mitte midagi põnevat.
Reedel arvatavasti käisin Tuti juures matet joomas ja tüdrukutega niisama istumas.
Laupäeval käisin jälle Tuti juures matet joomas alguses. Siis läksime linna poole, jalutasime ja ei teinud eriti midagi. Õhtul olime jälle Tuti juures ja sõime pizzat ja rääkisime ja vaatasime filmi. Teised läksid jälle klubisse ja ma koju, sest ma ikka veel ei tohi kaua olla väljas ega miskit.
Pühapäeval ma arvasin, et ma saan magada aga ei. Ma pidin juba pool 10 ärkama ja Bouquet-i minema. Graciela koristas seal natukene ja ma jalutasin pargis. Siis läksime sugulaste juurde sööma (mitte onu juurde), vaid kuhugi maale. Seal olid sead, kanad, koerakutsikad ja niisama hästi palju koeri( siin on koerad IGALPOOL). Sugulasi oli rohkem kui tavaliselt. Ma arvan, et Graciela õde oli see(?), kelle juures me olime. Tal on 2 tütart ka, kes muidugi on väga toredad. Tõsiselt. Igatahes me sõime seal jälle ning siis tulime koju tagasi.
Läksin siis Tuti juurde ja jälle linna ja siis koju. Õhtul läksime Gracielaga raamatukogusse filmiõhtule. Filmiks oli ei muu, kui Love Actually. See oli hea.
Põhimõtteliselt mitte midagi üli põnevat pole minuga toimunud. Kõik on sama.
Neljapäeval läheme Rosariosse. Ehk midagi uut jälle.
Nüüdseks juba 4 nädalat Las Rosases.
Eelmine nädal ma olin haige ning koolis käisin ainult reedel. Ülejäänud päevad olin kodus ja ei teinud peaaegu midagi. Magasin natukene, sõin ja vaatasin kõiki filme jällegi. Looumlikult lugesin kõik Eva-Stina ajakirjad ka läbi. Reedel oli kool nagu ikka, mitte midagi põnevat.
Reedel arvatavasti käisin Tuti juures matet joomas ja tüdrukutega niisama istumas.
Laupäeval käisin jälle Tuti juures matet joomas alguses. Siis läksime linna poole, jalutasime ja ei teinud eriti midagi. Õhtul olime jälle Tuti juures ja sõime pizzat ja rääkisime ja vaatasime filmi. Teised läksid jälle klubisse ja ma koju, sest ma ikka veel ei tohi kaua olla väljas ega miskit.
Pühapäeval ma arvasin, et ma saan magada aga ei. Ma pidin juba pool 10 ärkama ja Bouquet-i minema. Graciela koristas seal natukene ja ma jalutasin pargis. Siis läksime sugulaste juurde sööma (mitte onu juurde), vaid kuhugi maale. Seal olid sead, kanad, koerakutsikad ja niisama hästi palju koeri( siin on koerad IGALPOOL). Sugulasi oli rohkem kui tavaliselt. Ma arvan, et Graciela õde oli see(?), kelle juures me olime. Tal on 2 tütart ka, kes muidugi on väga toredad. Tõsiselt. Igatahes me sõime seal jälle ning siis tulime koju tagasi.
Läksin siis Tuti juurde ja jälle linna ja siis koju. Õhtul läksime Gracielaga raamatukogusse filmiõhtule. Filmiks oli ei muu, kui Love Actually. See oli hea.
Põhimõtteliselt mitte midagi üli põnevat pole minuga toimunud. Kõik on sama.
Neljapäeval läheme Rosariosse. Ehk midagi uut jälle.
kolmapäev, 3. september 2008
Meil pani koer endal saba põlema eile. See oli nii naljakas. Ma lihtsalt pidin selle siia kirjutama.
Siin on sellised radikad, kus on all pool väike auk ja seal paistab leek. Ma arvan, et köetakse gaasiga ja sellepärast ongi nii. Koer jäi täpselt nii seisma, et saba ots oli selle leegi juures. Järsku ma vaatan, et sealt tuleb suurem leek ja koera saba on seal juures. Ruttu karjatasin, et Panco ära tuleks. Õnneks tal ei läinud saba hullult põlema aga terve köök oli sellist juukse kõrbe haisu täis.
See oli nii koomiline.
Siin on sellised radikad, kus on all pool väike auk ja seal paistab leek. Ma arvan, et köetakse gaasiga ja sellepärast ongi nii. Koer jäi täpselt nii seisma, et saba ots oli selle leegi juures. Järsku ma vaatan, et sealt tuleb suurem leek ja koera saba on seal juures. Ruttu karjatasin, et Panco ära tuleks. Õnneks tal ei läinud saba hullult põlema aga terve köök oli sellist juukse kõrbe haisu täis.
See oli nii koomiline.
esmaspäev, 1. september 2008
01.09
Heihei.
Nüüd siis on nädal vist möödas sellest kui ma viimati kirjutasin. Tänasega on täpselt 3 nädalat möödas päevast, kui ma siia saabusin. Neljapäeval saab 4 nädalat päevast, mil ma lahkusin Eestist. JUBE!
Kool on nagu iga päev ikka. Ma loen enamasti raamatut ja niisama passin. Nüüd mul on kõik raamatud loetud ja järelikult ma pean hakkama niisama passima.
Täna ma koolis ei käinud, sest ma olen veits külmetunud. Ma sain magada nii umbes tund aega rohkem kui kooli jaoks ärgates aga juba idee, et ei pea kooli minema on väga meelt mööda mulle.
Ajaa kolmapäeval ma ka ei käinud koolis. Me ärkasime midagi 5 läbi üles ja läksime Bouque-sse. Seal elasid Garciela ja Elvio enne Las Rosasesse kolimist. Seal oli ka Eva-Stina. Peale seda läksime taimi ostma kuhugi linnast välja. Seal oli ime armas koer. Natuke Nato(Matilde koer, kes ei tea) sarnane.
Maja Bouques oli nii armas ja kohe pargi ja kooli kõrval. Linn või küla on ise suhteliselt väike ja asub Las Rosasest nii 15-20 min. kaugusel autoga sõites.
Laupäeval oli kirikus mingisugune üritus, peale mida pakuti kakaod, kooki ja šokolaadi neile, kes tahtsid. Mina seal ei käinud aga teised käisid küll( Mul ei ole usu vastu midagi. Ma ei ütle, et ma ei usu millegisse aga see, et ma peaks seal palvetama või mida iganes tegema, põlvitama, seda ma ei suuda. See käib kuidagi mulle vastu, nii et ma keeldusin minemast). Me käisime tüdrukutega linnas ja õhtul läksime pizzat sööma Luisina juurde. Teised läksid peale seda( kell 3 öösel umbes) klubisse, mina läksin koju juba kell 12, kuna Graciela muretseb koguaeg mu pärast ja arvab, et kell 9 koju tulla juba on VÄGA hilja. See selleks.
Pizza oli minu arust nagu naljakas või nii. Seal oli tainas ja peal oli ohtralt juustu. Kui mulle oleks sellist asja enne näidatud siis ma poleks elusees teadnud, et SEE on pizza. Maitse polnud kõige hullem aga Buenos Aireses oli pizza ikka nagu pizza, mitte naljaka kujuga ohtralt juustuga kaetud tainas. Joovad nad ikkagi põhiliselt Cocat, Fantat ja Sprite.
Siis me olimegi seal, sõime, tegime pilte, nad tantsisid ja püüdsid mingit mängu mängida, mingite vaimude või millega iganes. Selles ei tulnud midagi välja, sest kõiki kartsid. Kõige jubedamal hatkel hakkas laual telefon vibreerima ja kõik hüppasid püsti ja kiljusid. See otsustati loobuda.
Pühapäeval käisime onu juures lõunal jälle. Tavaline nagu ikka, sõime jäätist ja kõike muud( liha ja vorste ma muidugi ei söö enam, see ei jõua neile hästi kohale. Igakord pakuvad ja küsivad, et kas sulle ei maitsegi ning siis ma jälle vehin kätega ja ütlen, et ma ei söö liha). Ajaa, siit Matildele trikiga küsimus: Kui laua ääres on 9 tooli ja üks on katkine, siis millise tooli saab Raili?
Pärast lõunat läksime autoga sõitma( seda tehakse koguaeg, lihtsalt sõidetakse ringi). Sõitsime ja siis järsku nad küsivad, et kas ma hobusega tahan sõita. Ma mõtlesin, et kas ma kuulsin valesti või olen eriti loll. Aga kumbki polnud õige varjant. Ma sain hobusega sõita ja see mees ütles, et me võime millal iganes tagasi tulla, kui soovime. Hästi tore oli. Ma just enne kõndides mõtlesin( ma käin kõndimas nüüd, mitte jooksmas), et pole ammu sõitnud hobusega ja tantsida tahaks ka.
Muidu on kõiki hästi, ikka veel on naljakas olla. Nüüd ma olen jõudnud järeldusele, et pole mõtet igatseda, mõelda, et tahaks ka Eestis olla jne. Selles, et nutta pole mõtet ma sain juba ammu aru. Nutnud ma polegi peaaegu üldse(Eestis ma nutsin kõvasti rohkem). Sellel kõigel pole mõtet, kuna tagasi ma siit nagunii ei tule enne kui ma pean ja see asja paremaks ka ei tee ning teid siia ei too. Iga kord kui mul on kurb tuju ja tahaks teid kõiki näha siis ma mõtlen sellele lausele: Missing someone gets easier every day. Because, even though it is one day further from the last time you saw each other, it is one day closer to the next time you will.
Ma igatsen ainult Eesti kooli. Väga palju, ma olin nii kade, kui Silver rääkis oma koolist. Niii tahaks.
Olge paid ja nautige kooli ja viimaseid ''suvepäevi'' . Ma naudin ka talve ja varsti saabuvat suve ja vaheaega.
*Muidugi veel see, et mul on kohalik kõnekaart nüüd. Ma ei pidanud uut telefoni ostma, vaid mu suurepärane telefon sobis. Nii, et kes tahab seda numbrit, siis küsige minult, Matildelt, Hendrikult või mu vanematelt.
* Veel tahtsin ma lisada kaks lauset, mis minu arust on ideaalsed argentiinlaste kohta.
1. Miks minna otse, kui saab ringiga.
2. Mida rohkem, seda uhkem.
Musid'
Nüüd siis on nädal vist möödas sellest kui ma viimati kirjutasin. Tänasega on täpselt 3 nädalat möödas päevast, kui ma siia saabusin. Neljapäeval saab 4 nädalat päevast, mil ma lahkusin Eestist. JUBE!
Kool on nagu iga päev ikka. Ma loen enamasti raamatut ja niisama passin. Nüüd mul on kõik raamatud loetud ja järelikult ma pean hakkama niisama passima.
Täna ma koolis ei käinud, sest ma olen veits külmetunud. Ma sain magada nii umbes tund aega rohkem kui kooli jaoks ärgates aga juba idee, et ei pea kooli minema on väga meelt mööda mulle.
Ajaa kolmapäeval ma ka ei käinud koolis. Me ärkasime midagi 5 läbi üles ja läksime Bouque-sse. Seal elasid Garciela ja Elvio enne Las Rosasesse kolimist. Seal oli ka Eva-Stina. Peale seda läksime taimi ostma kuhugi linnast välja. Seal oli ime armas koer. Natuke Nato(Matilde koer, kes ei tea) sarnane.
Maja Bouques oli nii armas ja kohe pargi ja kooli kõrval. Linn või küla on ise suhteliselt väike ja asub Las Rosasest nii 15-20 min. kaugusel autoga sõites.
Laupäeval oli kirikus mingisugune üritus, peale mida pakuti kakaod, kooki ja šokolaadi neile, kes tahtsid. Mina seal ei käinud aga teised käisid küll( Mul ei ole usu vastu midagi. Ma ei ütle, et ma ei usu millegisse aga see, et ma peaks seal palvetama või mida iganes tegema, põlvitama, seda ma ei suuda. See käib kuidagi mulle vastu, nii et ma keeldusin minemast). Me käisime tüdrukutega linnas ja õhtul läksime pizzat sööma Luisina juurde. Teised läksid peale seda( kell 3 öösel umbes) klubisse, mina läksin koju juba kell 12, kuna Graciela muretseb koguaeg mu pärast ja arvab, et kell 9 koju tulla juba on VÄGA hilja. See selleks.
Pizza oli minu arust nagu naljakas või nii. Seal oli tainas ja peal oli ohtralt juustu. Kui mulle oleks sellist asja enne näidatud siis ma poleks elusees teadnud, et SEE on pizza. Maitse polnud kõige hullem aga Buenos Aireses oli pizza ikka nagu pizza, mitte naljaka kujuga ohtralt juustuga kaetud tainas. Joovad nad ikkagi põhiliselt Cocat, Fantat ja Sprite.
Siis me olimegi seal, sõime, tegime pilte, nad tantsisid ja püüdsid mingit mängu mängida, mingite vaimude või millega iganes. Selles ei tulnud midagi välja, sest kõiki kartsid. Kõige jubedamal hatkel hakkas laual telefon vibreerima ja kõik hüppasid püsti ja kiljusid. See otsustati loobuda.
Pühapäeval käisime onu juures lõunal jälle. Tavaline nagu ikka, sõime jäätist ja kõike muud( liha ja vorste ma muidugi ei söö enam, see ei jõua neile hästi kohale. Igakord pakuvad ja küsivad, et kas sulle ei maitsegi ning siis ma jälle vehin kätega ja ütlen, et ma ei söö liha). Ajaa, siit Matildele trikiga küsimus: Kui laua ääres on 9 tooli ja üks on katkine, siis millise tooli saab Raili?
Pärast lõunat läksime autoga sõitma( seda tehakse koguaeg, lihtsalt sõidetakse ringi). Sõitsime ja siis järsku nad küsivad, et kas ma hobusega tahan sõita. Ma mõtlesin, et kas ma kuulsin valesti või olen eriti loll. Aga kumbki polnud õige varjant. Ma sain hobusega sõita ja see mees ütles, et me võime millal iganes tagasi tulla, kui soovime. Hästi tore oli. Ma just enne kõndides mõtlesin( ma käin kõndimas nüüd, mitte jooksmas), et pole ammu sõitnud hobusega ja tantsida tahaks ka.
Muidu on kõiki hästi, ikka veel on naljakas olla. Nüüd ma olen jõudnud järeldusele, et pole mõtet igatseda, mõelda, et tahaks ka Eestis olla jne. Selles, et nutta pole mõtet ma sain juba ammu aru. Nutnud ma polegi peaaegu üldse(Eestis ma nutsin kõvasti rohkem). Sellel kõigel pole mõtet, kuna tagasi ma siit nagunii ei tule enne kui ma pean ja see asja paremaks ka ei tee ning teid siia ei too. Iga kord kui mul on kurb tuju ja tahaks teid kõiki näha siis ma mõtlen sellele lausele: Missing someone gets easier every day. Because, even though it is one day further from the last time you saw each other, it is one day closer to the next time you will.
Ma igatsen ainult Eesti kooli. Väga palju, ma olin nii kade, kui Silver rääkis oma koolist. Niii tahaks.
Olge paid ja nautige kooli ja viimaseid ''suvepäevi'' . Ma naudin ka talve ja varsti saabuvat suve ja vaheaega.
*Muidugi veel see, et mul on kohalik kõnekaart nüüd. Ma ei pidanud uut telefoni ostma, vaid mu suurepärane telefon sobis. Nii, et kes tahab seda numbrit, siis küsige minult, Matildelt, Hendrikult või mu vanematelt.
* Veel tahtsin ma lisada kaks lauset, mis minu arust on ideaalsed argentiinlaste kohta.
1. Miks minna otse, kui saab ringiga.
2. Mida rohkem, seda uhkem.
Musid'
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
