Eluarmastuse surm.

It's been...a while. Ehk siis ma jälle kadusin natukeseks ja kohe arvatavasti kaon uuesti. Tegelikult oli asi selles, et laupäeval-sõbrapäeval, valentinipäeval, mis iganes- läks minu suurepärane arvuti katki. Okei kõvaketas vist ütles üles ja kuna ma elan suht kolkas oma 15 000 inimesega, siis siin polnud kedagi, kes omaks sellist arvutit või teaks sellest midagi. Niisiis ma läksin esmaspäeval Rosariosse ja viisin selle parandusse ja teisipäeval sain kätte. 

      Elu mul siin nagu ikka. Väga palav on, kohutav lihtsalt. Ma juba ootan vaikselt seda, kuidas ma hommikul kell 7.20 kooli poole hakkan minema, ise vihane olles kui külm on. Aga ega ma nagunii ei saagi kunagi rahul olla ju ilmaga. Palav on liiga palav ja külm on liiga külm.

Reedel käisime väljas sõbrannadega( ma ei nimeta nimesid, need nagunii midagi teile ei ütle).  Enne Chocolatesse minekut loomulikult käisime ringi veidike. Kui ma ütlesin, et mul on 19 aastane vend, siis nad lihtsalt Kiljusid üle tänava. 5 tüdrukut kiljusid sellepärast, et mul on vend. Okei. Õhtu oli hea, laupäev veel parem. Käisime Wacroses taaskord. Mulle meeldis ja seekord ei läinudki elekter ära ja ma ei läinudki juba kell 5 koju. Seal oli üks Tuti sõber, kes oli totaalselt vaimustuses minust. See oli nii ebareaalne, ma pole mitte kunagi näinud kedagi, kes minusse nii oleks suhtunud. Koju jõudes küsis Graciela, et kas sulle ei meeldinudki või, et sa nii vara kodus oled. Ma siis vaatasin lolli näoga talle otsa ja ütlesin, et kuule kell on 7.30. Ta ei saanud midagi aru ja ma läksin magama. :D

Pühapäeval oli taaskord perega koos sööming meie juures. Marcose peret polnud, sest nad olid Mar del Platal ja jõudsid alles hilja õhtul või õigemini öösel. Läksime neile siis väga hilja külla, et nele tere öelda ja kingitused saada(see loomulikult polnud ettekääne vaid väike lootus:D). Graciela ja Elvio said mingi väga pika merekarpidest kee, kus otsas oli rist Jeesusega(ohhh üllatust). Kuna ma pole usklik( ei viitsi seda teemat siis pikemalt lahata), siis mulle toodi võtmehoidja. 

   Esmaspäeval läksin koos Gloriaga Rosariosse, et teha midagigi mu surnud eluarmastusega( loe: mu arvuti). Leidsime siis Maci poe ja viisime arvuti sinna, öeldi, et ei tea, kas saab asjad alles jätta või mitte ning, et kätte saab homme. Okeeei, sõime lõunat Gloria juures ja peale seda näitas Marcos mulle Rosariot. Näitas randa jõe ääres jms. Siis käisime eriti suures kaubadnuskeskuses ja jõime kohvi. Järsku ei kuskilt hakkas täiega vihma sadama, kuigi hommikul ja keskpäeval oli väga väga palav ja päikseline. Rosariosse sõites küpsesime Gloriaga, sest tal polnud jahutust ega konditsioneeri. 

Mingi 8 ajal õhtul hakkasime tagasi sõitma koos onu Marcose, mingi advokaadi, ta naise ja koeraga. 

Teisipäev ei olnud põhimõtteliselt midagi. Õnneks ma ei pidanud ise minema arvutile järgi, kuna mu tädil oli vaja nagunii Rosariosse minna( Rosario on umbes 130km kaugusel, kes ei tea).  Hiljem päevitasin, surin palavusse, lugesin raamatut ja lõpuks sain arvuti kätte.  Mu vana kõvaketas oli ilusti kilekotikese sees ja nüüd on loomulikult KÕIK mu asjad kandunud. Eilese seisuga on mul umbes 10 pilti ja 30 laulu arvutis. Rohkem MITTE MIDAGI! Kõik mu pildid ja muusika ja kirjutised-kõik on läinud! Okei need pole läinud aga nad pole ka siin. Samas, ega muud võimalust polnud ka ja nüüd ta vähemalt töötab uuesti. Tunnen suurt rõõmu, et ma jõudsin kõik reisi pildid ära pandud netti enne kui kõik ära kadus. 

Ma lihtsalt olen juba nii harjunud, et kõik, mis võib juhtuda juhtubki ja ainult minuga. Tähendab kõik, mis on seotud arvutite, pagasi, pankakaartidega, telefonidega. 

Täna arvatavasti päevitan jälle aga mitte liiga palju, sest ma ei taha JÄLLE päikesepistet saada. Eriti veel kui me laupäeval läheme PUHKAMA  4 päevaks.

Jap, me lähme Cordobasse. Ma lihtsalt ei suuuda juba oodata, et ma saaks seal basseini ääres lesida ja ujuda ja niisama mitte midagi teha. Mitte, et ma siin midagi teeks. Kooli lähen uuesti 9 või 8 märtsil. See kord ma arvan, et ma lähen klass vanematega ehk lõpuklassiga. Päris okei, et Eestis on mul veel 3 aastat kooli ja siin ma olen lõpuklassis. Loogika missugune. 

Aga head...veebruari teile ja iseseisvuspäeva, kui ma varem ei kirjuta. Ja Marleenile ning Mariale palju õnne ka! Palju õnne Otsadele ka!!! Te ju teate mu emalt levib jutt kiiresti. :D

Besos

Fotos!

Ushuaia !!!!

Seal muuseumis nägin eestlasi!!!
Umbes 40 aastat vana dokument:
Upsala:
Kodu on käega katsutav:
Puerto Moreno:



Puerto Moreno ja meie kõik:

Kõige lahedam toakaaslane ja niisama:

Kõige nunnumad reisikaaslased(tegelt kõik olid nunnud):

Maailma lõpus

Nüüd siis on jäänud veel viimased päevad reisil. 13 päeva on läinud kuidagi eriti kiiresti. 

Rio Grandes oli meil suhteliselt huvitav hotell. Polnud tal häda midagi aga WC oli jälle imelik, nii et mina igatahes sinna pesema ei tahtnud minna. Laes oli eriti naljakas auk, mis oli poolenisti kaetud paberiga ja aken ei käinud lahti. Televiisor ei töötanud. Tähendab töötas aga kui me leidisme mõne sobiva filmi vaatamiseks siis see hakkas sahisema ja tuli see virvendav hall taust. Hommikul hakkasim lõpuks Ushuaia poole sõitma. Tegime peatuse kuskil väikses külas, kus olid sellised majad nagu on Otepääl suusajatajatele. Rääkisin käsitöö müüjaga, kes ütles, et seal on suhteliselt palju käinud inimesi Baltiriikidest. Palju all mõtles ta vist seda, et ta on kuangi näinud kedagi Lätist või Leedust. Paljud küsivad, kas Eesti on sarnane Läti ja Leeduga ning, et kas Eestis räägitakse inglise keelt. 

 Järgmine peatus oli kuskil mäel, et saaks pildistada. Turistid nagu me oleme(ma vihkan turiste, minu arust see on nii mage kuidas kõike, absoluutselt kõike pildistatakse ja nagu mingid uudishimulikud totakad ringi käiakse). Tuul oli jälle sama, mis alati. 

Lõpuks lõpuks lõpuks jõudsime Ushuaiasse. See oligi üks suuremaid põhjuseid, miks ma tahtsin nii väga Lõunasse reisile tulla- et saaks Ushuaiasse. See on mu lemmik linn terve reisi peale. Linn jääb mägede ja kanali vahele(Beagle kanal). See on lihtsalt niii meeletult ilus, kuidas ühel pool on mäed ja teisel pool meri ja siis linnas tänavad lähevad koguaeg aina kõrgemaks. 

Kuna Ushuaia on maailma lõunapoolseim linn, siis kaupa veetakse sinna laevadega. Linna ääred ja sadama ääred on täis üksteise otsas olevaid konteinereid ja igasugusied ladusid. Igale poole on kirjutadatud, et tere tulemast maailma lõppu( fin del mundo). Väga, väga vaimustatud olin. 

Temperatuur on talvel miinustes ja lumi on ka. Suvel(ehk hetkel) on suhteliselt jahe. Näiteks üks päev lubas max. 8 kraadi ja min. 2 kraadi. Külmem kui Eesti suvi ütleks. Kesklinnas on väga palju turiste, ma usun, et see linn elabki põhiliselt turistidel. Samas minu arust igati õigustatud, et inimesed seal käivad. Muidugi seal pole väga midagi teha, lihtsalt nautida. Okei, seal on saared vaatamiseks ja igasugused muuseumid jne.  Kõige rohkem oli inglise keelt kõnelevaid inimesi. Sakslasi oli aga mujal jällegi rohkem. 

Hotell oli 4* ja peatänaval aga natukene kaugel keskusest. Väga hea oli ja vannituba oli esimest korda täiesti õige. Dušš ei juranud sellega, et kord külm vesi ja siis kuum vesi ja siis jälle külm jne, nagu enamus eelmistes kohtades. 

Järgmine hommik läksime vanglamuuseumi. Ma tahtsin osta endale õpilse piltit, kuna see on kõvasti odavam( siin on nii, et turistidele on üks hind, välismaalastele teine ja kohalikele kolmas, arvata võib hinna erinevust). Hakkasin siis talle ID kaarti näitama ja siis kuulsin teisest kassast eesti keelt. Ma lihtsalt pöörasin ümber ja küsisin, et kas te olete eestlased ja oh imet olidki. SEE OLI NIII LAHE! Maailma lõpus kohtasin ka eestlasi!!!!! Buenos Aireses või Rosarios pole kunagi ühtegi keelt peale hispaania kuulnudki. Nad tulid Tšiilist ja neid oli kolm. Väga palju ei rääkinud aga mul oli terve päev igatahes hea meel. Üle 5 kuu näha kedagi....mm mitte argentinlast. Ma siiani olen veits high sellest. 

Igatahes vangla muuseum oli üks kohtadest, kuhu ma väga,väga tahtsin minna aga ma pettusin. Tõsiselt. Pilet oli 45 pesot( välismaalane siiski) ehk üle 120 krooni. Mingi giid oli ka aga teda ma tõesti ei viitsinid kuulata, sest ees oli 100 trügivat hullu 60 eluaastastes turisti. Vangla ise meeldis(ma ei oska öelda, miks mind see huvitab aga Eestis ma tahaks ka käia vanglas ja näha seda eluolu). 

Ushuaia vanlga alustas 1896 aastal(mõtlesin, et peaks teid harima ka natukene ja kirjutma, mis ma uut kuulsin ja nägin). Õigemini alguses oli see Isla de los Estadosel( eesti keeles siispeaks olema Estodose saarel ) aga 1902a. koliti see teatud põhjustel Ushuaisse( muide Ushuaia hääldatakse Usuaia mitte Ušhhuaia nagu paljud seda teevad). Vangla ehitus kestis kuni 1920 aastani ja selleks ajaks oli tal 5 paviljoni, 380 üksik kongi aga vangla suutis majutada kuni 600 inimest. Paviljoni 1 ja 5 vahel oli pagar...(ei meenu see sõna). Alles 1943 aastal ehitati sinna haigla ja see oli pikka aega ainus haigla rajoonis. Peahalli kasuatati konverentsideks, kinoks ja ürituste puhul. 

Kes saadeti Ushuaia vangalsse? Enamus neid, kellel oli eluaegne karistust. Idee oli vanglas, et vangid töötavad terve elu väga väikse palgaga( mõnikümmend senti päevas). Vanglala oli ka põhihariduse omandamise võimalus. Töötamiseks oli 30 erinevat ala, mõned olid ka väljaspool vangla piire( üks oli näiteks metsas, kuhu viidi vangid rongiga, hetkel kasuatakse neid ronge või õigemini rööpaid turistide vedamiseks Rahvusparki, meie käisime ka sellega). Peale metsatöö tehti veel Ushuaia linna jaoks erinevaid vajalike asju, näiteks telefoniliinide parandus, ehitused, tuletõrje, elektritööd jne. Tänu vangidele ehitati ka maailma lõunapoolseim raudtee, mis on 25 km pikk ja tänapäeval viib Rahvusparki nagu ma ütlesin. Ma kahjuks ei oska öelda, millal vangla tegevuse lõpetas aga ma püüan selle välja uurida(hetke oli mulle abiks väikene paber infoga, aga siin pole aastarv mainitud). Minul näiteks tekkis küsimus, et kui vangid töötasid väljaspool vanglapiire, siis kuidas nad ära ei põgenenud. See oli väga lihtne, neil polnud kuhugi minna. Ühel pool mäed, teisel pool meri( Ushuaia juures ühinevad 2 ookeani- Atlandi ja Vaikne ookean). Isegi kui keegi põgenes ära, siis leiti ta paari päeva pärast üles või ta tuli ise nälja tõttu tagasi. Linn on ju nii lõunas, et seal ei kasva mida, kõik trantsporditakse sinna. Jah, mõned said põgenema, aga seda ainult juhul kui väljas oli keegi aitamas( näitaks aitas laevale peita), aga enamus, kes püüdsid põgeneda laevaga püüti ka kinni. Okei nüüd oli palju ajalugu.

Tagasi olevikku ehk peale vangalt läksime Rahvusparki. Jap selle sama rongiga, see kord ma mängisin argentinlast ja maksin vähem kui välisturistid. Rong oli suht uim, väga ilus oli muidugi. Nägin võililli ja üldse loodus oli Eesti omaga sarane aga see siiski ei takistunud mul peaaegu magama jäämast(ma magaks igal võimalusel). Rahvuspark oli ka ilus ja lalala aga no ma ei ole nii loodusefänn, et ma suudaks seda nädalas iga jumala päev 6 tundi vahtida.

Öösel käisin mere ääres jalutamas, üksi.

Järgmine päev läksid teised laevaga saarte ümber ekskursioonile. Ma ütlesin, et mulle aiatab igasugusest laeva jurast( siiani meeles need KAHEKSA  tundi Calafates, muide ma unustasin mainida, et Calafate on üks mari siin ja selle marja järgi saigi linn Calafate oma nime). Käisin shopingul, ma ostisin niii vähe asju, et ma ei teagi, kuidas ma neid jagan. Ma igatahes püüan mõelda, et ma tulen siia kunagi tagasi ja siis ostan uuesti kingitused. Pärast käsisime Carla ja 2 naisega mingi mäe otsas, kus sai nende toolidega sõita. Loomulikult siis kui me toolil kopitasime hakkas vihma sadama ja hullult külmaks läks. Linnas paistis päike. 

 Õhtul käisime väljas, rääkisin austerlasega lumelauatamisest. Ta oli ümbermaailmareisil oma venna ja sõpradega. See oli nende üks viimastest sihtpunktidest ehk siis nad lähevad tagasi Austriasse. 

Hommikul kell 6.30 äratus, pesemine, söök ja minek. 

Unustasin lisada, et 1 veebruaril oli ühel reisikaaslasel sünipäev. Sama päeva õhtul, kui tähistama hakkasime minema suri teise reisikaaslase vend ära. Aasta 2009 on väga hästi alanud- juba 4 tuttava pereliiga on ära surnud( mu tädi mees, naabritädi mees, sõbranna vanatädi ja nüüd Veronica vend). Mis ikka, elu läheb edasi. Ma siin olen hetkel õnnelik, et ma tuli ja kurb, et ma tagasi lähen. Vähemalt ma sain siin reisil OHTRALT kutseid igale poole(k. a Euroopasse) ja palju tattavaid. 

Hetkel olen ühe öö Trelew-is. Või mis iganes asi see ka pole ja siis umbes laupäeval jõuan Las Rosasesse. Ma loomulikult suutisin ka haigeks jääda ja nüüd istun hotellis ja turtsun ja nuuskan nina vahetpidamata. Suuuuurepärane. Väljas sajab ja puhub kõva tuul. Tormine on.

Besos