reede, 29. august 2008
kolmapäev, 27. august 2008
Ma mõtlesin, et ma kirjutaks natuke oma üldsisest elust. Mitte oma igapäevasest mitte-midagi-tegemisest. Räägiks söögist, inimestest, liiklusest ja muudest asjadest.
SÖÖK! ( Ma tean, et teid huvitab see. Eriti neid, kes on kindlad, et ma tulen tagasi kaaludes 100kg)
Meil peres on söök vägagi sarnane Eesti toiduga. Hommikul juuakse teed ja süüakse mingeid küspiste või kuivatatud saia moodi asju. Ma ei oskagi leida mõnd näidet Eesti toiduga aga ma tean, et need sarnanevad Inglismaal olevate Oat Cakes'idega. Nad panevad nendele ka moosi, juustu või võid. Aga kuna ma selliseid asju eriti ei söö põhimõtteliselt siis ma ei tea nendest asjadest ka midagi(asjad nagu juust, või ja vorst).
Lõunaks on enamasti keedetud kartulid, mõnikord porgandid ja mingi kohalik oranž jurakas. Süüakse ka pastat, riisi, ajukartuleid(ma jumaldan neid), ühesõnaga nagu Eestis. Kõrvale veel sai või sepik(sepik on parem). Kindlasti on alati ka mingi lihatoode, näiteks liha, kalaburgeid(nagu Eestis on, ma ei tea kuidas siin nimetatakse) või kana. Minu jaoks on harjumatu see, et tomatidele pannakase väga palju õli ja soola. Mille jaoks?
Muidugi, ma unustasin, et lauale pannase ka suur õli pudel. Sealt kallatakse toidule õli juurde. Mina ei mõista miks, toidul on niigi palju õli juba praadides panud ja tomateid ammugi ei sööda ju õliga. Aga jah.
Juuakse vett, mingit lomonaadi( Fanat, 7UP vms kellegil) ja siis on veel soda (nemad vist kutsuvad nii). Minu arust see on nagu gaseeritud vesi, mida lastakse kuskilt pudelist(imelik pudel on, te pole raudselt näinud sellist) selleks, et lahjendada oma jooki(nt limonaadi sel juhul või ka veini). Pärast süüakse banaani või õuna, harva ka puuvilja salatit, kuhu lisatakse suhkrut. Jällegi mulle arusaamatu.
Õhtusöögi ja lõuna vahele jääb veel mingi söögi aeg, kuna õhtust süüakse 9 või 8 ajal ning lõuna on kas pool 12 või midagi sellist. See pole otseselt aga nt juuakse kella 4 või 5 ajal matet ja kõrvale süüakse jälle neid küpsiseid ja kuivatatud saiu. Vahel ka kooki või midagi iganes, põhiliselt pagaritooteid.
Õhtusööki ma ei oska hästi kommenteerida, sest ma ei söö seda aga ma usun, et see on taoline nagu hommikusöök. Esimene õhtu kui ma siin olin, siis söödi kell 9 õhtul lõuna ajal söödud liha. See tuli vääga suure üllatusena aga rohkem ma pole sellist asja näinud. Ma söön banaani õhtuks või joon teed, see on umbes kell 7.
Tegelikult on nii, et võid süüa, millal iganes kõht tühjaks läheb.
LIIKLUS!
Esiteks. Meeletult palju sõidetakse motodega. Igasugused rollerid, võrrid, mootorrattad jms. Neid on meeletult palju, võibolla sama palju kui autosid. Sõitmisel ei kasutada kiivreid. Nagu ma olen aru saanud, siis juhul kui sa kannad kiivrit oled sa ikka täielik jobu. See on ju täiesti ebavajalik detail. Mhmh, ma arvan ka.
Teiseks. Autoga sõitmisel jällegi pole turvavöö oluline. Seda ei kasutata. Üldiselt sõidatkse nii kuidas ise tahetakse, keelumärgist ja valgusfooridest peetakse loomulikult kinni.
Politseile pole mingi probleem, kui autos viibib rohem kui 5 inimest. Lehvitatakse ainult, umbes nagu Tsau, sina ka siin.Tegelikult pole mina veel aru saanud, MIKS siin üldse politsei on. Ma pole kordagi näinud, et nad midagi teeks. Võibolla ainult selleks, et saaks öelda, et meil ju ON politsei. Aga samas kui ma mõtlen, pole ma ühtegi avariid ka näinud.
Muidugi maanteel on jube sõita. Kui hakatakse rekkast mööda sõitu tegema, siis tuleb välja, et rekka sõidab otseses mõttes keset teed. Ma ütleks ainult, et ma kardan siin liigelda. Vähemalt autoga. Üldiselt ma usaldan autoga sõitmises ainult 3 inimest. Need on ema, isa ja vend( tervitused teile).
KODU!
Kodu on armas, mulle meeldib. Üks kenamatest majadest kindlasti, sest majad on siin, kas ilusad või koledad.
Iga toa uks kriuksub. Päris tõsiselt, vetu jaoks on 2 ust. Üks on kraanikausiga ruumi jaoks ja siis sealt edasi vetsu ja vanni jaoks. Mõlemal uksel on probleeme kinni seismisega ja mitte kriuksumisega. Minu toa uks kriuksub ja käib kahte moodi kinni. Lükates ja väga kõvasti pressides. Nimelt Loli tuleb koguaeg minu tuppa. Teeb ISE ukse lahti ja hüppab mu voodisse. Oi teretore! Siis ma mõtlen, et las ta olla aga ei, öösel hakkab ta end lakkuma, sügama, kraapima täpselt nagu oleks tal kirbud ning kogu voodi väriseb. Niisis mina ei saa öösel magada ja koer on kohutavalt ära hellitatud. Mina kui geenius leiutasin selle kõvasti pressimise süsteemi, nüüd pole Lolil jõudu, et uks lahti teha ja ma saan magada. Sellega on loomulikult aga. Lahti tegemisel teeb see kohutavt lärmi ja peale selle on minu toa ees lahtine plaat, mis logiseb siis, kui on vaja võimalikult vaikselt olla. Aga ma ei kurda ja mulle meeldib.
Meil on aias bassein. See küll pole kõige luksuslikum ja hetkel on see täis lehti ja vesi on tumepruun. Idee sellest, et ON bassein on hea! Õues on veel hästi suuur palm ja siuke armas kivist laud toolidega. Jube nunnu.
Köök on tilluke aga söögilaud on mõnus suur. Elutoas on pildid, üldiselt seda tuba eriti vist ei kasutata. Põhiliselt istutaksegi köögi laua ääres.
Nüüd midagi põnevat. Eile vaatasime koolis filmi sellest, kuidas jäid lennuõnnetuses ellujäänud püüdsid mägedes elama jääda. Lugu on tõesti sündinud.
Uruguay mingisugune meeskond lendas võistlustele. Aga Argentiinas(vist) mägedes kukkus lennuk alla. Nad olid keset ei midagit ja ümber olid ainult mäed, lumi ja tühjus. Nii nad siis püüdsid seal nälja ja külmaga ellu jääda. Toidu lõppedes pidid nad sööma enda surnud sõprade liha. Lõpuks läksid 2 meest otsima abi ning nad päästeti ära. Kalju otsas on nüüd rist, mis on pühendatud neile 29, kes said surma ning neile 16, kes jäid elama. Film oli tõsiselt hea, mõtlema panev.
Üleeile raamatukodus istudes tuli minu juurde üks raamatukogu tädi, kellega ma suhtlen natuke. Ta küsis, kas ma pole kuulnud filmist Alive. Tol hetkel ma veel polnud. Ta rääkis mulle selle loo, mille ma just teile rääkisin ning siis ütles, et 10. septembril tuleb ÜKS ELLUJÄÄNUTEST Las Rosasesse. Ühte kooli rääkima. Alguses ma ei pööranud tähelepanu aga peale filmi vaatamist ma sattusin vaimustusse. Ma saan näha teda ja ma tahaks talle päris mitu mitu küsimust esitada. Nüüd ma ootangi põnevusega 10. septembrit ehk saan talt küsidagi neid asju, mis mind huvitavad.
http://www.imdb.com/title/tt0106246/ - siin lehel on filmi kohta tutvustus jms.
Ja teate mida ma igatsen? Eviani.
SÖÖK! ( Ma tean, et teid huvitab see. Eriti neid, kes on kindlad, et ma tulen tagasi kaaludes 100kg)
Meil peres on söök vägagi sarnane Eesti toiduga. Hommikul juuakse teed ja süüakse mingeid küspiste või kuivatatud saia moodi asju. Ma ei oskagi leida mõnd näidet Eesti toiduga aga ma tean, et need sarnanevad Inglismaal olevate Oat Cakes'idega. Nad panevad nendele ka moosi, juustu või võid. Aga kuna ma selliseid asju eriti ei söö põhimõtteliselt siis ma ei tea nendest asjadest ka midagi(asjad nagu juust, või ja vorst).
Lõunaks on enamasti keedetud kartulid, mõnikord porgandid ja mingi kohalik oranž jurakas. Süüakse ka pastat, riisi, ajukartuleid(ma jumaldan neid), ühesõnaga nagu Eestis. Kõrvale veel sai või sepik(sepik on parem). Kindlasti on alati ka mingi lihatoode, näiteks liha, kalaburgeid(nagu Eestis on, ma ei tea kuidas siin nimetatakse) või kana. Minu jaoks on harjumatu see, et tomatidele pannakase väga palju õli ja soola. Mille jaoks?
Muidugi, ma unustasin, et lauale pannase ka suur õli pudel. Sealt kallatakse toidule õli juurde. Mina ei mõista miks, toidul on niigi palju õli juba praadides panud ja tomateid ammugi ei sööda ju õliga. Aga jah.
Juuakse vett, mingit lomonaadi( Fanat, 7UP vms kellegil) ja siis on veel soda (nemad vist kutsuvad nii). Minu arust see on nagu gaseeritud vesi, mida lastakse kuskilt pudelist(imelik pudel on, te pole raudselt näinud sellist) selleks, et lahjendada oma jooki(nt limonaadi sel juhul või ka veini). Pärast süüakse banaani või õuna, harva ka puuvilja salatit, kuhu lisatakse suhkrut. Jällegi mulle arusaamatu.
Õhtusöögi ja lõuna vahele jääb veel mingi söögi aeg, kuna õhtust süüakse 9 või 8 ajal ning lõuna on kas pool 12 või midagi sellist. See pole otseselt aga nt juuakse kella 4 või 5 ajal matet ja kõrvale süüakse jälle neid küpsiseid ja kuivatatud saiu. Vahel ka kooki või midagi iganes, põhiliselt pagaritooteid.
Õhtusööki ma ei oska hästi kommenteerida, sest ma ei söö seda aga ma usun, et see on taoline nagu hommikusöök. Esimene õhtu kui ma siin olin, siis söödi kell 9 õhtul lõuna ajal söödud liha. See tuli vääga suure üllatusena aga rohkem ma pole sellist asja näinud. Ma söön banaani õhtuks või joon teed, see on umbes kell 7.
Tegelikult on nii, et võid süüa, millal iganes kõht tühjaks läheb.
LIIKLUS!
Esiteks. Meeletult palju sõidetakse motodega. Igasugused rollerid, võrrid, mootorrattad jms. Neid on meeletult palju, võibolla sama palju kui autosid. Sõitmisel ei kasutada kiivreid. Nagu ma olen aru saanud, siis juhul kui sa kannad kiivrit oled sa ikka täielik jobu. See on ju täiesti ebavajalik detail. Mhmh, ma arvan ka.
Teiseks. Autoga sõitmisel jällegi pole turvavöö oluline. Seda ei kasutata. Üldiselt sõidatkse nii kuidas ise tahetakse, keelumärgist ja valgusfooridest peetakse loomulikult kinni.
Politseile pole mingi probleem, kui autos viibib rohem kui 5 inimest. Lehvitatakse ainult, umbes nagu Tsau, sina ka siin.Tegelikult pole mina veel aru saanud, MIKS siin üldse politsei on. Ma pole kordagi näinud, et nad midagi teeks. Võibolla ainult selleks, et saaks öelda, et meil ju ON politsei. Aga samas kui ma mõtlen, pole ma ühtegi avariid ka näinud.
Muidugi maanteel on jube sõita. Kui hakatakse rekkast mööda sõitu tegema, siis tuleb välja, et rekka sõidab otseses mõttes keset teed. Ma ütleks ainult, et ma kardan siin liigelda. Vähemalt autoga. Üldiselt ma usaldan autoga sõitmises ainult 3 inimest. Need on ema, isa ja vend( tervitused teile).
KODU!
Kodu on armas, mulle meeldib. Üks kenamatest majadest kindlasti, sest majad on siin, kas ilusad või koledad.
Iga toa uks kriuksub. Päris tõsiselt, vetu jaoks on 2 ust. Üks on kraanikausiga ruumi jaoks ja siis sealt edasi vetsu ja vanni jaoks. Mõlemal uksel on probleeme kinni seismisega ja mitte kriuksumisega. Minu toa uks kriuksub ja käib kahte moodi kinni. Lükates ja väga kõvasti pressides. Nimelt Loli tuleb koguaeg minu tuppa. Teeb ISE ukse lahti ja hüppab mu voodisse. Oi teretore! Siis ma mõtlen, et las ta olla aga ei, öösel hakkab ta end lakkuma, sügama, kraapima täpselt nagu oleks tal kirbud ning kogu voodi väriseb. Niisis mina ei saa öösel magada ja koer on kohutavalt ära hellitatud. Mina kui geenius leiutasin selle kõvasti pressimise süsteemi, nüüd pole Lolil jõudu, et uks lahti teha ja ma saan magada. Sellega on loomulikult aga. Lahti tegemisel teeb see kohutavt lärmi ja peale selle on minu toa ees lahtine plaat, mis logiseb siis, kui on vaja võimalikult vaikselt olla. Aga ma ei kurda ja mulle meeldib.
Meil on aias bassein. See küll pole kõige luksuslikum ja hetkel on see täis lehti ja vesi on tumepruun. Idee sellest, et ON bassein on hea! Õues on veel hästi suuur palm ja siuke armas kivist laud toolidega. Jube nunnu.
Köök on tilluke aga söögilaud on mõnus suur. Elutoas on pildid, üldiselt seda tuba eriti vist ei kasutata. Põhiliselt istutaksegi köögi laua ääres.
Nüüd midagi põnevat. Eile vaatasime koolis filmi sellest, kuidas jäid lennuõnnetuses ellujäänud püüdsid mägedes elama jääda. Lugu on tõesti sündinud.
Uruguay mingisugune meeskond lendas võistlustele. Aga Argentiinas(vist) mägedes kukkus lennuk alla. Nad olid keset ei midagit ja ümber olid ainult mäed, lumi ja tühjus. Nii nad siis püüdsid seal nälja ja külmaga ellu jääda. Toidu lõppedes pidid nad sööma enda surnud sõprade liha. Lõpuks läksid 2 meest otsima abi ning nad päästeti ära. Kalju otsas on nüüd rist, mis on pühendatud neile 29, kes said surma ning neile 16, kes jäid elama. Film oli tõsiselt hea, mõtlema panev.
Üleeile raamatukodus istudes tuli minu juurde üks raamatukogu tädi, kellega ma suhtlen natuke. Ta küsis, kas ma pole kuulnud filmist Alive. Tol hetkel ma veel polnud. Ta rääkis mulle selle loo, mille ma just teile rääkisin ning siis ütles, et 10. septembril tuleb ÜKS ELLUJÄÄNUTEST Las Rosasesse. Ühte kooli rääkima. Alguses ma ei pööranud tähelepanu aga peale filmi vaatamist ma sattusin vaimustusse. Ma saan näha teda ja ma tahaks talle päris mitu mitu küsimust esitada. Nüüd ma ootangi põnevusega 10. septembrit ehk saan talt küsidagi neid asju, mis mind huvitavad.
http://www.imdb.com/title/tt0106246/ - siin lehel on filmi kohta tutvustus jms.
Ja teate mida ma igatsen? Eviani.
esmaspäev, 25. august 2008
25.08.08
Nüüd on esimene koolinädal möödas. Kõik on hästi, koolis on kõik jube sõbralikud ja toredad. Ringi kõndides hüütakse koguaeg Raili, Raili. Mõned hüüavad ka Reili või Riili, kuna Raili on raske nimi siiski ju.
Siis sel ajal kui teised õpivad(nii võrd, kui võrd õpivad, oleneb ainest) loen mina raamatut või ajakirja. Enamasti raamatut. Mul ongi nüüd neljast raamatust alles üks, mis on lugemata. Veel olen ma avastanud ristsõnad enda jaoks. Need on tõsiselt huvitavad. Kodus olles ma ainult neid lahendagi või siis vaatan filme, mis kõik on juba vaadatud ja lähevad teisele ringile. Muidugi laulan ka.
Sõpradest siis nii palju, et põhiliselt suhtlen ma meie klassist 5 tüdrukuga. ja nende sõpradega. Nendega käime väljas jalutamas, söömas, matet joomas või siis midagi iganes tegemas. Nemad käivad laupäeviti ka klubis, kuhu mina veel minna ei tohi. Ma nimelt ei tohi 3 kuud minna kuhugi, ei ööseks, ei peole, ei tohi kaua õues olla.
Perega saan normaalselt läbi. Kuna ma veel hispaania keelt täiesti ei mõista, siis on mõned asjad, mis jäävad arusaamatuks ja ma vahepeal lihtsalt ei jaksa enam koguaeg naeratada ja olla üliüli püüdlik. Nad lihtsalt ei saa aru, et minuga on kõik hästi, mul on kõht täis ja ma ei taha enam süüa. Aga need on kõik nii väikesed asjad tegelikult. Ma lihtsalt olen väsinud, väga väsinud kohati ja enesetunne pole ka hea.
Täna koolis lugesin raamatut ja seal räägiti väga detailselt verest. Minul kui verd üldse mitte taluval inimesel läks süda vägaväga pahaks. Ma mõtlesin, et kas ma pean jooksma välja klassist või mitte. Õnneks ei pidanud. Ma usun, et minu halvas enesetundes on süüdi hommikune jogurt kamaga. Pragugi ajab mõte sellest iiveldama.
Kool on selline, et hommikul algab see 7.30. Siis on kas 6 või 7 tundi ja peale seda minnakse koju lõunale. Olenevalt pävast on peale lõunat veel ka mõni tund. Esmaspäeval on kell 18.00 mul arvuti, teisipäeval ja neljapäeval 13.35 kehaline. Reedel ja kolmapäeval pole midagi(need on ka parimad päevad). Eriti reede, sest siis on kaks inglise keele tundi. Ahaa, mulle meenus, et inglise keele õpetaja palus mind endaga kaasa erinevatesse klassidesse inglise keelt õpetama või rääkima või midagi sellist. Ta küsis seda hästi viisakalt, et kui ma soovin, siis ta teeb mulle sellise pakkumise. Armas temast.
Neljapäeval kutsusid mind sünnipäevale need tüdrukud, keda Graciela ei salli(joovad palju ja nagu siin öeldakse on fast-teil pole vaja teada, mis see tähendab). Ma siis läksin. Sünnipäev oli ühel meie klassis oleval tüdrukul. Tõsisiselt armas tüdruk on ta ning ta pinginaaber ka. Nemad pole sellised nagu need, keda mu hostema ei salli.
Sõime kooki ja küpsiseid. Tort oli meeletult suur ja hästi magus. Nii magus, et mul hakkas jällegi paha. Ma pole harjunud nii magusaid asju sööma. Kõik lõppes hästi ja mul kadus halb enesetunne.
Reedel käisime Tuti, Flori, Diana ja ühe poisiga meie klassiõe võrkpallivõistlusi vaatamas. Nad mängisid KOHUTAVALT hästi. Ma olin päris tõsiselt hämmingus. Peale seda kõndisime natuke niisama linnas, tegime pilte ja nad tantsisid.
Laupäeval jõime matet jälle(oi ma armastan seda jooki, eriti hea on see kohviga). Ma tegin matest pilti ka nii, et nüüd te näete seda lõpuks.
Pühapäeval oli jälle lõuna onu Marcose juures, kus mul lubati juua natuke mingit siidri moodi asja. Hea oli. Õhtul jõime perega matet ja siis tulid Tuti ja see-poiss-kelle-nime-ma-ei-mäleta-hästi-või-siis-ei-oska-kirjutada mind õue kutsuma. Jällegi kõndisime linnas(siin muide on pühapäev see päev kui linn on rahvast täis ja kõik, kõik on väljas, kas siis söövad või jalutavad või joovad matet). Nemad sõid papasi(friikartuleid) ja ma sain tuttavaks paljude Tuti sõpradega.
Musid teile ja hoidke end.
PS! Ilusat kooli teile. :)
Nüüd on esimene koolinädal möödas. Kõik on hästi, koolis on kõik jube sõbralikud ja toredad. Ringi kõndides hüütakse koguaeg Raili, Raili. Mõned hüüavad ka Reili või Riili, kuna Raili on raske nimi siiski ju.
Siis sel ajal kui teised õpivad(nii võrd, kui võrd õpivad, oleneb ainest) loen mina raamatut või ajakirja. Enamasti raamatut. Mul ongi nüüd neljast raamatust alles üks, mis on lugemata. Veel olen ma avastanud ristsõnad enda jaoks. Need on tõsiselt huvitavad. Kodus olles ma ainult neid lahendagi või siis vaatan filme, mis kõik on juba vaadatud ja lähevad teisele ringile. Muidugi laulan ka.
Sõpradest siis nii palju, et põhiliselt suhtlen ma meie klassist 5 tüdrukuga. ja nende sõpradega. Nendega käime väljas jalutamas, söömas, matet joomas või siis midagi iganes tegemas. Nemad käivad laupäeviti ka klubis, kuhu mina veel minna ei tohi. Ma nimelt ei tohi 3 kuud minna kuhugi, ei ööseks, ei peole, ei tohi kaua õues olla.
Perega saan normaalselt läbi. Kuna ma veel hispaania keelt täiesti ei mõista, siis on mõned asjad, mis jäävad arusaamatuks ja ma vahepeal lihtsalt ei jaksa enam koguaeg naeratada ja olla üliüli püüdlik. Nad lihtsalt ei saa aru, et minuga on kõik hästi, mul on kõht täis ja ma ei taha enam süüa. Aga need on kõik nii väikesed asjad tegelikult. Ma lihtsalt olen väsinud, väga väsinud kohati ja enesetunne pole ka hea.
Täna koolis lugesin raamatut ja seal räägiti väga detailselt verest. Minul kui verd üldse mitte taluval inimesel läks süda vägaväga pahaks. Ma mõtlesin, et kas ma pean jooksma välja klassist või mitte. Õnneks ei pidanud. Ma usun, et minu halvas enesetundes on süüdi hommikune jogurt kamaga. Pragugi ajab mõte sellest iiveldama.
Kool on selline, et hommikul algab see 7.30. Siis on kas 6 või 7 tundi ja peale seda minnakse koju lõunale. Olenevalt pävast on peale lõunat veel ka mõni tund. Esmaspäeval on kell 18.00 mul arvuti, teisipäeval ja neljapäeval 13.35 kehaline. Reedel ja kolmapäeval pole midagi(need on ka parimad päevad). Eriti reede, sest siis on kaks inglise keele tundi. Ahaa, mulle meenus, et inglise keele õpetaja palus mind endaga kaasa erinevatesse klassidesse inglise keelt õpetama või rääkima või midagi sellist. Ta küsis seda hästi viisakalt, et kui ma soovin, siis ta teeb mulle sellise pakkumise. Armas temast.
Neljapäeval kutsusid mind sünnipäevale need tüdrukud, keda Graciela ei salli(joovad palju ja nagu siin öeldakse on fast-teil pole vaja teada, mis see tähendab). Ma siis läksin. Sünnipäev oli ühel meie klassis oleval tüdrukul. Tõsisiselt armas tüdruk on ta ning ta pinginaaber ka. Nemad pole sellised nagu need, keda mu hostema ei salli.
Sõime kooki ja küpsiseid. Tort oli meeletult suur ja hästi magus. Nii magus, et mul hakkas jällegi paha. Ma pole harjunud nii magusaid asju sööma. Kõik lõppes hästi ja mul kadus halb enesetunne.
Reedel käisime Tuti, Flori, Diana ja ühe poisiga meie klassiõe võrkpallivõistlusi vaatamas. Nad mängisid KOHUTAVALT hästi. Ma olin päris tõsiselt hämmingus. Peale seda kõndisime natuke niisama linnas, tegime pilte ja nad tantsisid.
Laupäeval jõime matet jälle(oi ma armastan seda jooki, eriti hea on see kohviga). Ma tegin matest pilti ka nii, et nüüd te näete seda lõpuks.
Pühapäeval oli jälle lõuna onu Marcose juures, kus mul lubati juua natuke mingit siidri moodi asja. Hea oli. Õhtul jõime perega matet ja siis tulid Tuti ja see-poiss-kelle-nime-ma-ei-mäleta-hästi-või-siis-ei-oska-kirjutada mind õue kutsuma. Jällegi kõndisime linnas(siin muide on pühapäev see päev kui linn on rahvast täis ja kõik, kõik on väljas, kas siis söövad või jalutavad või joovad matet). Nemad sõid papasi(friikartuleid) ja ma sain tuttavaks paljude Tuti sõpradega.
Musid teile ja hoidke end.
PS! Ilusat kooli teile. :)
teisipäev, 19. august 2008
Esimene päev koolis'
Kõige pealt tahan ma öelda:
PALJU ÕNNE SILVERILE JA KRISTIINALE!
Ma lihtsalt ei leidnud muud viisi teile seda kõige paremini soovida. Olge siis tubli ja pidutsega minu eest ka. Kingitused ehk saab jõuludel või siiis järgmine aasta.
Vahepeal on minuga siis eriti midagi põhimõtteliselt juhtunud. Ei, tegelikult on.
Pühapäeval käisime sugulaste juures söömas. Oli ühine lõuna, mehed jõud veini väga palju ja sõid liha. Kuna mina käisin päev varem seal vaatamas(juhuslikult) kuidas liha hakiti ja ma ei oskagi seletada, mida ma täpsemalt nägin. Igatahes ma otsustasin, et nüüdsest ma ei söö enam liha. Ainult kana ja kala. Mitte midagi muud. Päris tõsiselt. Lõuna oli tegelikult päris lahe ja pärast läksime jäätist ka sööma. Hea oli.
Õhtul käisime Danila ja Adrianiga linnas, väga palju inimesi oli ja hull pidu käis. Me ainult jalutasime.
Esmaspäeval oli mingisugune riigipüha(jälle, austus mingi lipu loojale äkki vms) , nii et kooli ei olnud. Me läksime hoopis Rafaelosse(ma loodan, et nii kirjutatakse). Alguses ma mõtlesin et me läheme vaatame Elvio tööd aga ei. Kaasa tulid vanaema vend, onu Marcos ja Bianca ka. Ma panin mingid suvalised asjad selga ja nägin eriti õudne välja ja mõtlesin, et vahet ju pole. Aga näed jõudsime kohale, see oli hoopis mingi mess( Siit moraal: Ära MITTE KUNAGI mine välja nii, et sa näed kohutav välja, kunagi ei tea kuhu sa võid sattuda).
Alguses ma aravsin, et see oli ala nagu Motorex, vms iganes meil Eestis ka on, sest seal olid ilusad autod ja kõik muu selline. Edasi minnes oli aga hoopis käsitöö asjaksesed ja kombainid. Okei, see tundus veel normaalne JA SIIS olid seal lehmad(ma arvan, et neid oli kokku seal mingi üle 30), sead, kanad, kuked, jänesed ja koerakutsikad. Täiesti uskumatu. Aga tore oli ja väga külm.
Nüüd mu esimene koolipäev. Enne ma polnudki närvis aga kooli jõudes vaikselt hakkasin minema. Mind juhatati klassi ja tund veel polnud alanud ning ma ei pidanudki end klassi ees tutvustama(mind tutvustati hoopis mikrofoniga KOGU kooli ees), ma istusin Daniela kõrvale eelvimassesse pinki. Terved kolm tundi(matemaatika kontrolltöö, füüsika ja hispaania keele) ma lugesin raamatut. Kõik loomulikult vahtisid ja naeratasid. Üks poiss ütles, et ta armastab mind. Jehuu. Meil on muide 50-nest õpilasest lause 10 poisid:O kadestusväärne või mis.
11.50 hakkab lõuna ehk kõik lähevad koju lõunat sööma ja tulevad tagasi mingiks tunniks. Meil hakkas 13.30 kehaline kasvatus. Seal ma kaasa ei teinud aga vaatasin pealt. Minu auks loeti isegi inglise keeles palve ja kehalise kasvatuse õpetaja on väga lahe. Päris tõsiselt kuigi kehalist ei anna võrreldagi MEIE sõjaväetreeninguga Pirital.
Tüdrukud loomulikult püüdsid rääkida minuga ja küsisid igasuguseid küsimusi. Õpetaja tahtis teada, mida ma arvan kooli poistest. Ma lubasin, et vastan talle hiljem.
Küsimused on alati ühesugused, kas sul poiss on, kas sa alkoholi jood ja kas sul e-mail on ja telefon. Aga nad olid väga toredad tüdrukud. Peale kooli otsustasid umbes 10 neist mind koju saata. Ajaaaa, ja nad lubasid mulle sünnipäevapeo korraldada. Nii armas neist.
Aga nädala sündmus oli, et ma sain ÜKSI kooli minna päeval. Täiesti üksi, mina ja mu iPod. See oli tõsiselt mõnus. Mis siis, et see kooli on vähem kui 5 minutit aga ikkagi. Üksi. Väga hea oli.
Keele kohta nii palju, et ma oskan natuke numbreid, värve, nädalapäevi ja siis teisi sõnu. Kuidagi saan ehk lauseid ka kokku aga siiski üldpildis ei oska eriti midagi. Kui teised räägivad, siis üksikutest sõnadest saan aru ja ehk ka jutu pointist aga mitte kindlasti kõigest.
Olge paid. Palju musisid Raililt.
PALJU ÕNNE SILVERILE JA KRISTIINALE!
Ma lihtsalt ei leidnud muud viisi teile seda kõige paremini soovida. Olge siis tubli ja pidutsega minu eest ka. Kingitused ehk saab jõuludel või siiis järgmine aasta.
Vahepeal on minuga siis eriti midagi põhimõtteliselt juhtunud. Ei, tegelikult on.
Pühapäeval käisime sugulaste juures söömas. Oli ühine lõuna, mehed jõud veini väga palju ja sõid liha. Kuna mina käisin päev varem seal vaatamas(juhuslikult) kuidas liha hakiti ja ma ei oskagi seletada, mida ma täpsemalt nägin. Igatahes ma otsustasin, et nüüdsest ma ei söö enam liha. Ainult kana ja kala. Mitte midagi muud. Päris tõsiselt. Lõuna oli tegelikult päris lahe ja pärast läksime jäätist ka sööma. Hea oli.
Õhtul käisime Danila ja Adrianiga linnas, väga palju inimesi oli ja hull pidu käis. Me ainult jalutasime.
Esmaspäeval oli mingisugune riigipüha(jälle, austus mingi lipu loojale äkki vms) , nii et kooli ei olnud. Me läksime hoopis Rafaelosse(ma loodan, et nii kirjutatakse). Alguses ma mõtlesin et me läheme vaatame Elvio tööd aga ei. Kaasa tulid vanaema vend, onu Marcos ja Bianca ka. Ma panin mingid suvalised asjad selga ja nägin eriti õudne välja ja mõtlesin, et vahet ju pole. Aga näed jõudsime kohale, see oli hoopis mingi mess( Siit moraal: Ära MITTE KUNAGI mine välja nii, et sa näed kohutav välja, kunagi ei tea kuhu sa võid sattuda).
Alguses ma aravsin, et see oli ala nagu Motorex, vms iganes meil Eestis ka on, sest seal olid ilusad autod ja kõik muu selline. Edasi minnes oli aga hoopis käsitöö asjaksesed ja kombainid. Okei, see tundus veel normaalne JA SIIS olid seal lehmad(ma arvan, et neid oli kokku seal mingi üle 30), sead, kanad, kuked, jänesed ja koerakutsikad. Täiesti uskumatu. Aga tore oli ja väga külm.
Nüüd mu esimene koolipäev. Enne ma polnudki närvis aga kooli jõudes vaikselt hakkasin minema. Mind juhatati klassi ja tund veel polnud alanud ning ma ei pidanudki end klassi ees tutvustama(mind tutvustati hoopis mikrofoniga KOGU kooli ees), ma istusin Daniela kõrvale eelvimassesse pinki. Terved kolm tundi(matemaatika kontrolltöö, füüsika ja hispaania keele) ma lugesin raamatut. Kõik loomulikult vahtisid ja naeratasid. Üks poiss ütles, et ta armastab mind. Jehuu. Meil on muide 50-nest õpilasest lause 10 poisid:O kadestusväärne või mis.
11.50 hakkab lõuna ehk kõik lähevad koju lõunat sööma ja tulevad tagasi mingiks tunniks. Meil hakkas 13.30 kehaline kasvatus. Seal ma kaasa ei teinud aga vaatasin pealt. Minu auks loeti isegi inglise keeles palve ja kehalise kasvatuse õpetaja on väga lahe. Päris tõsiselt kuigi kehalist ei anna võrreldagi MEIE sõjaväetreeninguga Pirital.
Tüdrukud loomulikult püüdsid rääkida minuga ja küsisid igasuguseid küsimusi. Õpetaja tahtis teada, mida ma arvan kooli poistest. Ma lubasin, et vastan talle hiljem.
Küsimused on alati ühesugused, kas sul poiss on, kas sa alkoholi jood ja kas sul e-mail on ja telefon. Aga nad olid väga toredad tüdrukud. Peale kooli otsustasid umbes 10 neist mind koju saata. Ajaaaa, ja nad lubasid mulle sünnipäevapeo korraldada. Nii armas neist.
Aga nädala sündmus oli, et ma sain ÜKSI kooli minna päeval. Täiesti üksi, mina ja mu iPod. See oli tõsiselt mõnus. Mis siis, et see kooli on vähem kui 5 minutit aga ikkagi. Üksi. Väga hea oli.
Keele kohta nii palju, et ma oskan natuke numbreid, värve, nädalapäevi ja siis teisi sõnu. Kuidagi saan ehk lauseid ka kokku aga siiski üldpildis ei oska eriti midagi. Kui teised räägivad, siis üksikutest sõnadest saan aru ja ehk ka jutu pointist aga mitte kindlasti kõigest.
Olge paid. Palju musisid Raililt.
neljapäev, 14. august 2008
14.08.08
14.08.08
Nii viimasel kahel päeval pole minuga eriti miskit põnevat juhtunud. Olen kodus olnud, eile käisin koolis Gracielaga. Ta rääkis direktoriga, et millal ja kuidas ma kooli tulen jms. Ma siis lähen teisipäevast kooli, kuna esmaspäeval on mingi riigipüha või ma ka ei tea. Igatahes vaba päev(mitte et sel minu jaoks suur vahe oleks, mul on nagunii kõik päevad vabad olnud). Koolivormist ma siiski ei tea veel midagi, ma arvan millegi pärast, et mul ei pea seda olema.
Siis veel seda, et YFU rääkis jumala tõtt selle väsimuse kohta. Ma olen KOGUAEG nii unine ja väsinud ja magan 11 kuni 9 või 10-ni,ise päeval pmt mitte midagi tegemas.
Keelega on nii, et mõnest sõnas saan aru. Nagu homme ja vend ja piim ja sellised asjad. Aga selle kuulamine väsitab küll ja raamatud ma loen ka nii, et ma pole vist elusees nii palju neid lugeda tahtnud. Iseenesest on see hea. Filme vaatan ka paljupalju.
Siis koolis olevat mingid tüdrukud, kes tahtvat mulle halba vms. Seda oli rääkinud Gracielale selle poisi tüdruk( sugulase vms) . Nad tahtvat mind vist laupäeval välja kutsuda ja siis mingi täis joota vms. Ma ei saanud aru, Stina rääkis midagi natuke ja üks tüdruk veel , kes inglise keelt oskab(Graciela oli talle rääkinud vms) . Keeruline- ma usun.
Aga üks asi on veel hea. Siin on VANN! Te ju teate, et ma armaastan vanni ja nüüd mul lõpuks on see. Aastaks aga siiski. SUPER! Ma olen imelik jah.
Muidu on kõik tore,põnev, huvitav, kena ja ikka veel on imelik mõelda, et AASTA-aasta mitte Eestis. Ikka ei saa aru sellest. Mul on juba silme ees, kuidas ma saabun Tallinna lennujaama. Imelik. (Mitte et mulle siin ei meelid, meeldib küll).
Olge musid. Tsao.
teisipäev, 12. august 2008
11.08.08
Esmaspäev 11.08.08 Las Rosas
Hei!
Nüüd ma siis lõpuks räägin kogu oma siia tulekust, muudest äpardustest, rõõmudest ja mõtetest. Põhiliselt siiski rõõmudest ja heast.
Jah, mul siiski pole kodus interneti nii, et ma kirjutan kodus valmis jutu ja siis pärast postitan selle, kas raamatukodus või kuskil interneti punktis. Arvatavasti raamatukodus, sest seal on Wifi ja see on tasuta. Supeeer, kas pole.
Igatahes. Tallinnast lend Prahasse jäi alguses hiljaks umbes 1 tundi, võibolla nats rohkem. Ma olin suhteliselt hirmunud, et äkki jäetakse ära üldse. Aga ei, ma siiski jõudsin Prahasse, kus ma olin umbes 3-4 tundi. Vahepeal rääkisin inglaste ja mingi väikese tüdrukuga. Nii, siis ma muutusin päris närviliseks, kuna lend Pariisi jäi JÄLLE hiljaks, pool tundi. Aga mul oli ainult 45 minutit, et jõuda Buenos Airese lennule. Ma rääkisin mingi mees stjuardessiga, kes vahepeal tuli ja seletas, kuidas ma jõuaks rutttu teise terminali. Aga, mul vedas, ma ei pidanudki jooksma, vaid ta orgeniseeris mulle ja 3 hiinlasele,kes Hing Kongi läksid, mingi naise. Ta viis meid autoga teise terminali ja ma NAPILT jõudsin lennule, ma olin viimane, kes lennukisse sai ja üldse vedas et ma sain. (Matilde, loomulikult oli mu kõval umbes 5 aastane poiss ja torisev vanatädi, aga see selleks:D )
Jõudsin kohale ja oinäeeed, mu pagas mitte. Nii siis ajasin seal asju, et oma pagas kätte saada kuna see jäi Pariisi.
Väljas ootasid mind juba YFUkad ja üks rootslane. Siis passisime veel lennujaamas ja ootasime taanlasi, usakaid, norralasi, prantslast.
Buenos Aireses oli super. Ma sain juba esimesel päeval ainsana linna näha, kuna mind viidi SHOPPAMA, kuna mul polnud pagasit.
Argentiina YFU oli minu meelest SUPER. Nad olid niii toredad ja neile niinii meeldis eesti keel ja nad isegi teadsid päris palju Eesti kohta ja neile vägaa meeldis mu kaamera. Seal me siis niisama sõime ja meile räägiti igasuguseid reegeleid ja perest ja kogemusi ja tehti mingi etendus ja iga riik pidi kuidagi oma maad tutvustama vms. Ma siis rääkisin Eestist eesti keeles ja andsin neile šokolaadi. Kõik olid õnnelikud.
Argentiinasse läks see aasta 1 austraalne poiss( ta mängis niii hästi kitarri, ma pole elusees näinud, et keegi niii hästi oleks mänginud, Ma olin nii vaimustuses, päris tõsiselt) , 2 USA-st, 3 Taanist(ühe nimi oli Matilde, ma rääkisin talle oma Mutust ka ja te olete nii sarnased. Tervitused siit Matildele ). Siis oli 1 Venemaalt, 4 Soomest, 5 Hollandist, 2 Rootsist, 4 Norrast , 1 tüdruk Prantsusmaalt, 2 Austriast, miljon Saksmaalt( tegelikult mingi 20 umbes, ma ka ei tea, neid oli PALJU), 1 Ungarist ja siis mina Eestist. Kõik olid super toredad.
Igatahes bussisõit oli päris normaalne, 5 tundi äkki, ma igatahes magasin enamuse ajast või ma lihtsalt ei mäleta seda.
Nüüd ma siis olen lõpuks KODUS. Mul on nunnu väike tuba(väiksem kui Eestis kindlasti), aken on tänava poole ja mul on roosa voodikate. Minu tulekuks oli pandud silt WELCOME RAILI ja siis olid veel õhupallid.
Hostpere on nii armas. Mul on siis hostema, hostisa ja hostvanaema, 2 koera ka või 3. 2 vist, üks on Loli või Lola. Maja on ühe korruseline ja linn oleks selline nagu olid sõja ajal need linnad. Majad on ühe kordsed ja kivist ja noh naljakas natuke. Hiljem kui pilte teen panen need üles.
Täna on mind juba umbes 10 inimest vaatamas käinud või noh jah, nii öelda külastanud hostpere. Huvitav, mina loomulikult keelt ei oska aga ma proovin. Mõnest sõnast saan isegi juba aru ja natukene numbritest ka.
Mind viis jalutama 2 tüdrukut, üks oskas inglise keelt täiesti räägitavalt isegi ja teine ei osanud üldse. Igatahes see teine tüdruk on Graciela venna(kui ma ei eksi) poja tüdruk ja tal tuleb sünnipäev esmaspäeval vist või teisipäeval. Igatahes ta olevat öelnud, et ta tahab korraldada peo, nagu oma sünnipäeva siis, ja samal aja ka mind tutvustada või mis iganes. Päris huvitav. Nad näitasid mulle kooli(katolik kool jesss, klassis on 49 inimest nagu ma aru sain.Tuleb põnev). Kool hakkas teistel tänasest aga mul hakkab järgmine nädal.
Õhtul ma mängisin kaarte 4 tüdrukuga vanuses 7-11. Nad olid niii armsad minu vastu ja üks oskas inglise keelt ka natuke. Aga mina kindlasti arenesin oma hispaania keelega. Ma natukene mõistsin neid, mõnda sõna ja nii. Sõnastikud on meil igatahes põhilised suhtlusvahendid siin.
Olge tublid,nautige suve, musid teile ja pidutsege minu eest ka.
AJAA muidugi.
Siis veel et, mu sõbrad kinkisid mulle lihtsalt KÕIGE ARMSAMA asja üldse ja neid oli NIIII PALJU lennujaamas, ma poleks elusees uskunud. Kingitus oli karp(super kena karp muide, New Yorgiga kui ma ei eksi), kus sees oli kõikide nende kirjad mulle. Igaüks kirjutas ise kirja ja pani karpi. Ja seal olid veel suled ja litrid ja sokolaad. Ja need kirjad tõid küll pisara silma, see naine, kes mu kõrval istus lennukis arvas küll, et ma olen täis debiil vist. Mitte et mind see huvitanud oleks.
Igatahes ma tahtsin teid tänada, kes te mulle kirjutasite. Seda ma poleks küll oodanud. Ma lugesin need kohe läbi ja need on mul juba peaaegu peas aga ma ikka loen uuesti ja uuesti. Olge tublid. Ärge mind unustage siis.
Okei pilte ma ei saa siia panna praegu, sest net on LIIGA aeglane.
Hei!
Nüüd ma siis lõpuks räägin kogu oma siia tulekust, muudest äpardustest, rõõmudest ja mõtetest. Põhiliselt siiski rõõmudest ja heast.
Jah, mul siiski pole kodus interneti nii, et ma kirjutan kodus valmis jutu ja siis pärast postitan selle, kas raamatukodus või kuskil interneti punktis. Arvatavasti raamatukodus, sest seal on Wifi ja see on tasuta. Supeeer, kas pole.
Igatahes. Tallinnast lend Prahasse jäi alguses hiljaks umbes 1 tundi, võibolla nats rohkem. Ma olin suhteliselt hirmunud, et äkki jäetakse ära üldse. Aga ei, ma siiski jõudsin Prahasse, kus ma olin umbes 3-4 tundi. Vahepeal rääkisin inglaste ja mingi väikese tüdrukuga. Nii, siis ma muutusin päris närviliseks, kuna lend Pariisi jäi JÄLLE hiljaks, pool tundi. Aga mul oli ainult 45 minutit, et jõuda Buenos Airese lennule. Ma rääkisin mingi mees stjuardessiga, kes vahepeal tuli ja seletas, kuidas ma jõuaks rutttu teise terminali. Aga, mul vedas, ma ei pidanudki jooksma, vaid ta orgeniseeris mulle ja 3 hiinlasele,kes Hing Kongi läksid, mingi naise. Ta viis meid autoga teise terminali ja ma NAPILT jõudsin lennule, ma olin viimane, kes lennukisse sai ja üldse vedas et ma sain. (Matilde, loomulikult oli mu kõval umbes 5 aastane poiss ja torisev vanatädi, aga see selleks:D )
Jõudsin kohale ja oinäeeed, mu pagas mitte. Nii siis ajasin seal asju, et oma pagas kätte saada kuna see jäi Pariisi.
Väljas ootasid mind juba YFUkad ja üks rootslane. Siis passisime veel lennujaamas ja ootasime taanlasi, usakaid, norralasi, prantslast.
Buenos Aireses oli super. Ma sain juba esimesel päeval ainsana linna näha, kuna mind viidi SHOPPAMA, kuna mul polnud pagasit.
Argentiina YFU oli minu meelest SUPER. Nad olid niii toredad ja neile niinii meeldis eesti keel ja nad isegi teadsid päris palju Eesti kohta ja neile vägaa meeldis mu kaamera. Seal me siis niisama sõime ja meile räägiti igasuguseid reegeleid ja perest ja kogemusi ja tehti mingi etendus ja iga riik pidi kuidagi oma maad tutvustama vms. Ma siis rääkisin Eestist eesti keeles ja andsin neile šokolaadi. Kõik olid õnnelikud.
Argentiinasse läks see aasta 1 austraalne poiss( ta mängis niii hästi kitarri, ma pole elusees näinud, et keegi niii hästi oleks mänginud, Ma olin nii vaimustuses, päris tõsiselt) , 2 USA-st, 3 Taanist(ühe nimi oli Matilde, ma rääkisin talle oma Mutust ka ja te olete nii sarnased. Tervitused siit Matildele ). Siis oli 1 Venemaalt, 4 Soomest, 5 Hollandist, 2 Rootsist, 4 Norrast , 1 tüdruk Prantsusmaalt, 2 Austriast, miljon Saksmaalt( tegelikult mingi 20 umbes, ma ka ei tea, neid oli PALJU), 1 Ungarist ja siis mina Eestist. Kõik olid super toredad.
Igatahes bussisõit oli päris normaalne, 5 tundi äkki, ma igatahes magasin enamuse ajast või ma lihtsalt ei mäleta seda.
Nüüd ma siis olen lõpuks KODUS. Mul on nunnu väike tuba(väiksem kui Eestis kindlasti), aken on tänava poole ja mul on roosa voodikate. Minu tulekuks oli pandud silt WELCOME RAILI ja siis olid veel õhupallid.
Hostpere on nii armas. Mul on siis hostema, hostisa ja hostvanaema, 2 koera ka või 3. 2 vist, üks on Loli või Lola. Maja on ühe korruseline ja linn oleks selline nagu olid sõja ajal need linnad. Majad on ühe kordsed ja kivist ja noh naljakas natuke. Hiljem kui pilte teen panen need üles.
Täna on mind juba umbes 10 inimest vaatamas käinud või noh jah, nii öelda külastanud hostpere. Huvitav, mina loomulikult keelt ei oska aga ma proovin. Mõnest sõnast saan isegi juba aru ja natukene numbritest ka.
Mind viis jalutama 2 tüdrukut, üks oskas inglise keelt täiesti räägitavalt isegi ja teine ei osanud üldse. Igatahes see teine tüdruk on Graciela venna(kui ma ei eksi) poja tüdruk ja tal tuleb sünnipäev esmaspäeval vist või teisipäeval. Igatahes ta olevat öelnud, et ta tahab korraldada peo, nagu oma sünnipäeva siis, ja samal aja ka mind tutvustada või mis iganes. Päris huvitav. Nad näitasid mulle kooli(katolik kool jesss, klassis on 49 inimest nagu ma aru sain.Tuleb põnev). Kool hakkas teistel tänasest aga mul hakkab järgmine nädal.
Õhtul ma mängisin kaarte 4 tüdrukuga vanuses 7-11. Nad olid niii armsad minu vastu ja üks oskas inglise keelt ka natuke. Aga mina kindlasti arenesin oma hispaania keelega. Ma natukene mõistsin neid, mõnda sõna ja nii. Sõnastikud on meil igatahes põhilised suhtlusvahendid siin.
Olge tublid,nautige suve, musid teile ja pidutsege minu eest ka.
AJAA muidugi.
Siis veel et, mu sõbrad kinkisid mulle lihtsalt KÕIGE ARMSAMA asja üldse ja neid oli NIIII PALJU lennujaamas, ma poleks elusees uskunud. Kingitus oli karp(super kena karp muide, New Yorgiga kui ma ei eksi), kus sees oli kõikide nende kirjad mulle. Igaüks kirjutas ise kirja ja pani karpi. Ja seal olid veel suled ja litrid ja sokolaad. Ja need kirjad tõid küll pisara silma, see naine, kes mu kõrval istus lennukis arvas küll, et ma olen täis debiil vist. Mitte et mind see huvitanud oleks.
Igatahes ma tahtsin teid tänada, kes te mulle kirjutasite. Seda ma poleks küll oodanud. Ma lugesin need kohe läbi ja need on mul juba peaaegu peas aga ma ikka loen uuesti ja uuesti. Olge tublid. Ärge mind unustage siis.
Okei pilte ma ei saa siia panna praegu, sest net on LIIGA aeglane.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
