29.09

Kõige pealt mainin kahte asja. Siin oli täiega palav ja meil SAJAB vihma!
Esmaspäeval oli hommikul kool nagu ikka. Õhtul läksime Bouquete Graciela õe mehe sünnipäevale. Sõime nagu alati ja jõime veini.
Teisipäeval ma ei käinud koolis, kuna me jõudsime hilja tagasi ja hostema lubas mul koju jääda. Nii siis ma magasin kaua.
Kolmapäeval oli kool jälle. Siis ma suhtlesin võimalikult paljude erinevate inimestega. Mu klassivend lubas mulle tennist õpetada ning klassiõde reketi laenata. Kõlab hästi aga kuna ma usun, et see jutust kaugemale ei jõua, siis ma väga ei looda, et ma üldse kunagi kuhugi trenni jõuan.
Õhtu poole läksin klassiõe Agostina juurde. Jõime matet ja ma kuulsin igasuguseid asju. Nt kes keda ei salli ja miks. Mulle räägiti veel, et nad ei salli Tutit ja nende seltskonda, kuna nad nagu ei lubaks mul teistega suhelda jms. Mis mõttes? Jälle sama asi? Ma ei viitsi mõelda nii palju. Kolmapäeval oli ka elektrikatkestus. Mitte mingi selline nagu meil kodus. Ei, kogu linn oli pime, ainukesed valgustavad asjad olid autotuled ja tähed. See oli nii kena: kõik oli pime ja ma pole elusees tähti nii hästi näinud, kui sel hetkel. Elekter tuli aga ruttu tagasi.
Neljapäeval ja reedel oli kool. Lisaks koolile oli veel palav. Neljapäveal oli 27 kraadi umbes ja kõik rääkisid koguaeg, kui palav on. Reede õhtul oli masendav. Ma olin terve päev peale kooli kodus. Ma ei liialda, olin kodus ja ei teinud mitte midagi. Kirjutasin ja lugesin ainult.
Laupäev tõotas( ma ei ole kindel, kas see on õige sõna aga mina ei suuda seda igatahes lugeda. Veel naersid kõik mu üle koolis, et ma ei mäleta eesti keelseid sõnu nagu nt putsad ja pean neid sõprade käest küsima. Putsad ja tõotama on siiski kaks suhteliselt rasket sõna) tulla sama sugune nagu reede. Hommikul käisime poes Gracielaga, kuna Elvio oli tööl. Peale lõunasööki olin kodus kuni lõpuks läksin Tuti juurde. Siis läksime linna(see tähendab linna keskele, kus on park ning kõik muu huvitav, loomulikult ka inimesed). Jalutasime seal, sõime jäätist jne. Ma jõudsin koju kella 7 aeg. Siis aga tuli välja, et kedagi pole kodus. Nii ma passisin ukse taga umbes 15 minutit ja väiksed tüdrukud käisid mulle koguaeg närvidele( sellest hiljem).
Kui nad lõpuks koju jõudsid istusime väljas, jõime matet ja rääkisime Graciga(ma püüan nüüd iga päev pidada väikseid vestlusi temaga. Me oleme juba arutanud Argentiina poliitikat, vaesust, Eestit ja mu sõpru või keda iganes. See loomulikult ei tähenda, et ma kõigest aru sain aga põhimõttest kindlasti ja sain ise ka rääkida. Väga hea).
Siis vaatasime filmi The whole 10 yards, kuni helistas Adrian ja Danila. Kutsusid mind õhtust sööma nendega. See oli kindlasti parem idee kui istuda kodus.
Umbes poole 11 ajal nad jõudsidki. Ma ei saanud päris hästi aru, kust tuli idee, et ma sõidaks jalgrattaga ja kuhu üldse. Ma keeldusin ja ei pidanudki väntama. Sõitsime kolmekesi motoga teise linna otsa. Saime Adriani sõpradega kokku.Tee peale jäi mingi väga imelik maja, millest möödudes Daniela kiljatas. Ma loomulikult ei saanud aru, mis värk on. Pärast tuli välja, seal majas oli 2 nädalat tagasi tapnud keegi kellegi ning siis matnud oma taha aeda. Parim asi on see, et selle maja kõrval elab Adriani sõbranna, kes oli meiega koos ( Pärast ma hakkasin mõtlema, et sa saad karta ainult neid asju, mida sa tead. Nt mina ei kartnud seda maja, sest ma ei teadnud, mis seal juhtunud oli. Danila kartis, sest ta teadis. Aga ma arvan, et kui ma nüüd sealt mööduks vaataks ma seda hoopis teise pilguga. See oli lihtsalt väike mõte siia vahele)
Sõime kuskil linnas. Ning siis- üle 6 või 7 kuu hakkas VIHMA SADAMA!
See oli päris reaalne vihm ja äike lõi üle taeva. See oli nii jube aga samas nii ilus. Ma igatsesin oma kaamerat sel hetkel meeletult, see lihtsalt oli selline äike, mida ma pole Eestis kunagi näinud.
Ma pidin kodus olema 12 või midagi sellist aga vihma tõttu ma hilinesin umbes tund. Väljas käisime siis Adriani, Danila ja nende 2 sõbraga. Hiljem liitus meiega veel üks poiss, kes rääkis inglise keelt imekombel.
Pühapäev...ah sama, mis kõik pühapäevad. Ainuke vahe oli see, et ma ei käinud õhtul linnas, kuna mul pole telefonil krediiti ja Tuti unustas mu ära. Käisin üksi jalutamas ja nägin koguaeg linna(arvatavasti terve Argentiina) kõige ilusamat autot. Jah täpselt autot. See on nunnu kahe uksega punane Mini Cooper.
Öö vastu pühapäeva oli kohutav. Vihma sadas nagu ma ei tea mida, äikesti lõi ja müristas. Ma sain magada väga vähe ja väga halvasti. Ma tõesti ei tea, mis mul viimasel ajal selle une ja unenägudega on.*
Hommikul ma magasin sisse aga jõudsin siiski õigeks ajaks kooli. Koolis mul oli eriti halb enesetunne. Lisaks sellele öeldi mulle, et mu pakki võibolla jõuab alles 3 kuu pärast. Lohutati sellega, et öeldi, et see on Argentiina. Nagu mind ilgelt huvitaks ja lohutaks see(Põhimõtteliselt, kui te tahete mulle saata jõulukingitusi, siis te olete juba hiljaks jäänud postitamisega. Need jõuaks siia ma arvan alles siis kui ma Eestis tagasi olen) . Õnneks mul lasti 2 tundi varem koolist ära tulla, kuna ma tundsin ennast ikka piisavalt halvasti.
Nüüd on Argentiinas ka sellised ilmad nagu Eestis. Taevas on hall ja selline tunne on nagu kohe kohe hakkaks uuesti sadama( mis on vägagi tõenäoline, sest koguaeg sajab:). Aga see on hea, et kõik on palju puhtam ja lõhnab vihma järgi!


Nüüd siis ma selgitasin välja oma hirmude top 3 Argentiinas. Need ei ole ''paremus'' järjekorras aga lihtsalt.
1) Väikesed tüdrukud.
Bianca jookseb koguaeg ringi meie maja ees, taga, sees oma miljoni sõbrannaga. See lihtsalt on jube. Tänaval kõndides ka väikesed tüdrukud karjuvad ja lehvitavad, kodus räägivad minuga, vahivad aknast sisse, käivad toas, kiljuvad, karjuvad. Siiski palun mitte võtta ühelgi väiksel tüdrukul seda isiklikult.*
2) Väikesed neegripoisid.
Täpselt neegripoisid, sellepärast, et valged poisid on aramad(jumal tänatud siin kohal). Linnas ringi kõndides just nimelt VÄIKESED neegripoisid käpivad mu tagumikku. See pole just mu lemmik ma peaks mainima.
3) Paare.
Jah, inimesi, kes on kellegaga koos. Suhtes, midagi sellist. Neil on hädasti vaja hakata sind sokutama kokku oma sõbra või tuttavaga. Milleks? Ma saan ise ka hakkama. See lihtsalt näeb nii tobe ja ebamugav välja, kui sulle räägitakse, et ''Tead mul on sõber, ta teeb seda seda seda seda...''. Okei väga tore teada aga mind ei huvita.
Vaadake kõike läbi huumoriprillide nagu mina ja naerge nende idiootsuste üle. Ma siiski olen ju Argentiinas, kus kõik käib ringiga. Või topelt ringiga.

Besos *