Sünnnipäev!

Nädal möödus suhteliselt kiiresti. Teisipäeval tegin ma oma esimese kontrolltöö. See oli matemaatikas ja ma sain 8. 10 on siin kõrgeim hinne, nii et mu töö oleks võinud olla ka parem aga kui võrrelda, et mõned said ühe siis mul läks väga hästi.
Kolmapäeval oli meil jälle mingi teatrietenduse moodi asi. See kord tegid seda viimane klass( ehk 5 kui ma eksi, mina olen 3.klassis). Lõpus, kui kõik laulsid, siis ma mõtlesin küll, et siin hoiavad inimesed ikka palju rohkem kokku. Vähemalt koolis õpilased. Mina pole kordagi näinud, et kedagi kiusataks või tõugataks ega midagi.
See nädal ma avastasin muide ka teleka vaatamise( sealt tuleb isegi Seks ja Linn). See selleks.
Neljapäeval oli meil kehaline jällegi. Tund aega me lihtsalt istusime ja tüdrukud rääkisid. Nende tavaline rääkimine võrdub samaga, mis Eestis on üksteise peale karjumine. Nad räägivad üli valjusti, vehivad kätega ja üldse on väga emotsionaalsed igas mõttes.
Nüüd siis reedest. Minu sünnipäev!
Terve nädal olid kõik planeerinud mu sünnipäeva, et mis tehakse ja kus jne.
19. septembri hommikul olid tüdrukud tulnud minu juurde hommikust sööma ja mind õnnitlema. Õue maja ette oli pandud riide tükk, kuhu oli kirjutada palju õnne Raili ja siis nende nimed. Tänavale oli ka kirjutatud sama. Laud oli kaetud ning siis me sõime mingeid küpsiseid, torti ning jõime kakaod. Loomulikult oli Graciela unustanud osta küünlad nii, et tordile pandi mingi küünla moodi asi, mis oli number 5. Põhimõttelislet number viis ei läinud mitte kuidagi kokku minu 16. sünnipäevaga aga pole hullu.
Pärast söömist läksime kooli. Koolis mulle lauldi ma arvan, et vähemalt 4 korda palju õnne. Direktor ütles ka hommikuses mis-iganes-asjas, et mul on sünnipäev, nii et kõik jälle plaksutasid(siin öeldakse alati hommikuti kui kellelgi on sünnipäev).
Hästi paljud õnnitlesid mind ja ma sain jälle uusi tutvusi juurde. Usuõpetuse õpetaja kinkis mulle delfiiniga võtmehoida ja üks 4. klassi tüdruk kinkis pulgakommi. Jehuu. Ma õpetasin klassikaaslastele eesti keelt. Klassiõde ja klassivend tegid mulle väikese teatrietenduse. Ehk klassivend tuleb uksest sisse: ''Tjere''. ''Tjere'' vastab klassiõde. ''Kjudas lähjeb?'' ''Hjästi'' . Nii nägi see välja aga see oli ülimalt koomiline. Reedel tegin ma ka oma teise kontrolltöö, mis oli inglise keeles. Ma ei tea, kuidas see läks aga ma ütleks, et ei olnud raske.
Päeva tegi eriti heaks see, et mulle helistati Eestist 6 kord ja 1 kord Buenos Airesest. Aitäh teile, kes te õnne sooviste ja et te mulle LAULSITE ja eriti hea oli see kui ma sain järjest teie kõigiga rääkida mingi 10 minutit(ma tunnen kaasa siinpool Priidu telefoniarvele). See oli nii armas. Ma siiamani olen nii vaimustuses ja ma tänan, et te tähistasite minu eest ka. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et oleks tahtnud Eestis ja teiega koos olla aga natuke üle 9 kuu on veel jäänud, mil jälle näeme! Jõuludel ehk siis räägime uuesti või siis kunagi.
Õhtu poole läksin Tuti juurde, kus ma naersin end peaaegu toolilt maha ja sõime küpsiseid või midagi sellist(jube head olid). Ta ema lubas mulle kingituse osta.
Ja päris õhtul. Mingi pool 10 läksime klassikatega pubisse sööma. Sõime pitsat, mis ISEGI oli pitsa moodi. Täiesti hämmastav, kuid siiski ei anna võrrelda nt Stefani pizzaga. Klassist ei olnud tulnud kõik vaid ainult mõned. Meid oli alguses 14 ja pärast umbes 20 ma usun(klassis käib 50 inimest). Kohal olid inimesed kellega ma enamasti kõige rohkem suhtlen(poisid, Virginia ja Hosefina seltskond ja siis minu tüdrukud, ainult et puudu oli Danila). 2 klassivenda tegid mulle kingituse, hõbedase tooniga käeketi. See oli tõsiselt kena neist ja pakile oli peale pandud roosa lips. Nii nunnu. Mu toit maksti ka kinni klassivenna poolt.
Pärast söömist mängiti piljardit ja ma rääkisin Hosefina, Paula, Virginia ja Carolinaga. Nad pidid edasi minema kuhugi välja ja nad ütlesid, et nad tahtsid mulle suurt pidu teha aga ma ei tohi ju väljas pidutsemas käia nii, et nad ei saanud. Aga et kui ma väljas tohin hakata käima siis nad teevad tagasi selle. Hea kuulda.
Peale 12 pidin ma koju minema, teised jäid edasi sinna. 2 tüdrukut saatsid mind loomulikult koju ja nii lõppeski minu sünnipäev.Vähemalt minu jaoks.
Laupäeval ma magasin lõunani. Otseses mõttes. Lõunasöögini. Edasi ma passisin kodus, kuni ma läksin jälle Tuti juurde korraks. Sealt läksime edasi Aldana sünnipäevale. Istusime niisama, söögiks olid mingid said,krõpsud,kommid ja pärast ka tort. Kuna ma olin lubanud umbes 7-meks kodus olla siis ma pidin esimesena sealt lahkuma. Ta elas teises linna otsas nii, et mul oli hea võimalus sealt üksi koju jalutada, sest Tuti oli imelikult käitunud ja ma ei tahtnud nendega koos minna. Koduteel kohtasin ma Virginiat ja 2 tüdrukut. Nad otsustasid mind koju saata, aga me olime veel natuke linnas. Siis tuli Hosefina ja nad saatsid mind pargini. Vahepeal mulle sooviti õnne tagant järgi.
Õhtul ma olin kodus, vaatasin teleka ja puhusin jälle number 5 küünalt ning sõime kooki Segu,Bianca ja hostperega. Telekast tuli üks mu lemmikutest filmidest- ''The whole 9 yards''. Akna taga käis kellelgi väga vali muusika ja pidu alles algas, kui mina juba magama läksin.
Pühapäeval me läksime Elvio, Graciela ja Therezaga(vanaema) minu sünnipäeva tähistama. See tähendab me läksime Las Rosasest välja kuhugi ''restorani'' sööma. Välja see väga restoran ei näinud aga tegelikult oli väga normaalne koht. Ma sõin kana šampinjonidega. See oli niii hea, et täiesti lõpp. Pärast sõitsime ringi.Läksime kuhugi linna, mis on umbes sama suur kui Las Rosas. Vaatasime inimesi, sest Argentiinas oli mingi püha, millal kõik läksid parki istuma,sööma,palli mängima ja toimus ka tähtis jalgpalli mäng. Mingi püha igatahes. Järsku Graciela ütles, et siin elab üks vahetusõpilane , et kas ma tahan talle tere öelda. Miks mitte. Läksime neile külla siis. Tüdruk oli Soomest(ma teadsin teda juba varem Buenos Airesest). Ma rääkisin siis nendega juttu nats üle tunni aja, Grac ja teised ei tahtnud sisse tulla millegi pärast. Elenor(tüdruku nimi) oli ülimalt rahul. Ta rääkis nats hispaania keelt. Peres tal on 2 õde ja vanemad olid nooremad, kui minu omad ja üldse, kuidagi palju elavam oli nende seltskond. Ta rääkis, et ta oli eile Wacroses(klubi, kuhu minna minna veel ei tohi ja mis asub siin minu linnas ) käinud. Ja et ta üldse teeb juba kõike. Teretore. Veel sain ma teada, et üks teine soomlane oli koju läinud. Ta oli siin olnud kas 13 või 30 päeva(ma pole kindel) ja nutnud koguaeg. Siis saadeti ta tagasi. Päris kohutav. Mina aga sain sealt täiega palju energiat ja positiivust juurde ning varsti ma ehk lähen neile küll ka. Nad lubasid mul tulla, millal iganes ma soovin.
Las Rosasesse tagasi jõudes sõitsime pargist läbi, kus ma õnneks nägin klassikaaslasi. Nii siis ma olin nendega umbes 5 minutit pargis ning siis mina, Tuti, Flor, Juli, Lu ja Aldana läksime jalka mängu vaatama. See oli niiiiiiiiiii hullult lahe, mis toimus. Kõik fännid karjusid, loopisid pabereid, lõid trumme, plaksutasid, vehkisid lippude ja vihmavarjudega, lasid rakette. Mängisid mingid kaks põhilist klubi siin. Ma ei mäleta nimesid, aga ma tean, et ühe värvid on sinine ja valge, teisel must ja roheline. Ma siis olin siniste ja valgete poolt, kuna teiste poolt olevat negrod ehk mustad. Mis iganes. Mäng ise oli suhteliselt omamoodi. Pall lendas koguaeg suure kaarega üle väljaku, teisele poole aeda ning lõpuks see võistkond, kelle poolt mina olin kaotas 4-0. Pääris kena.
Siis läksime linna, olime natuke seal.Kogu linn elas, sest need, kelle klubi võitis, karjusid ja vehikisid lippudega edasi. Me kõndisime ringi, Aldana küsisi mult koguaeg IGASUGUSEID asju. Lõpuks kui ma ei jaksanud enam vastata ütlesin, et mul on külm ja tulin koju.

Ma nüüd tõsisielt pean püüdma ja julgema rohkem rääkida. Keelega muidu on nii, et ma enamasti saan aru. Vähemalt jutu mõttest ja lihtsamatest asjadest aga ma kardan veel rääkida. Nüüd ma võtan end kokku ja püüan inglise keele rääkimise lõpetada. See on raske, sest nüüd kui kõik on oma inglise keelega arenenud, sest alguses ma ei saanud ja millestki aru. Raske on neile nüüd seletada, et rääkige hispaania keeles ja et ma saan aru.
Muidu päike paistab ja kõik on kena. Ehk saan oma pakigi varsti. Ma olen mõtlema hakanud, kui õnnelik ma tegelikult olen, et ma siia tulin. Ma ei kahetse ja hetkel ma ei tahakski veel tagasi tulla. Isegi kui mulle antaks võimalus.

Beso. :*

(Ma vabandan oma kirjavigade pärast, aga mul tõesti on kohati raskusi eesti keelsete sõnadega)