Tornaado tuleb kohe? Siiski mitte.

Ma siiani ei usu, mis mul pühapäeva öösel juhtus!

  Ma alustan siis algusest. Laupäeval(kella järgi pühapäeval) toimus Wacroses nii öelda suve alguse pidu. Reedel ma ütlesin, et ma kindlasti lähen, aga kuna laupäeval mu pea lihtsalt nii, nii hullusti valutas, siis ma mõtlesin ringi. Ei pidanud minema. Helistasin Tutile, et öelda, et ma ei tule. 2 minutiga suutis ta mind veenda, et ma ikka tuleks, sest palju rahvast tuleb ja siiski suve algus jms. Ma siis siis ikkagi  läksin. Panin jalga oma uued punased kontsaga kingad. 

  Pidu oli hea. Inimesed-uued ja vanad, tants, palju musisid igasugustele. Kuna mu sõbrannad käitusid Eriti veidralt, siis ma ei viitsinud seal enam passida( ma olen siin arenenud-ma ei lase enam kellegi endale pähe istuda) ja ütlesin, et ma lähen koju. Siis hakkasid kõik muretsema, et oooh, mis sa ikka üksi lähed ja blablabla. Ma ütlesin, et ma saan hakkama(ma mõtlesin, et noh, mis siis ikka, väike jalutus muusika saatel). Jõudsin Wacrose välisukse juurde ja siis läks seal muusika ja laserid ära. Tööle hakkas valgus. See tähendas, et elekter läks ära( äärmiselt täpne ajastus, aga ma ei imesta, mul juhtub ju KOGUAEG sellised asju).

Läksin siis uksest välja ja turva pani ukse minu järelt kinni ja siis ma sain alles pihta. TERVE LINN OLI PIME! TUUL OLI MEELETU! Kõik tolm ja sodi lendas. Ma seisin siis ukse ees umbes 1 minut, ohkisin seal omaette(tegelikult oli mu kõrval mingi tüdruk, kes lihtsalt järsku minema jooksis). Ma siis mõtlesin, et tagasi ma ka ei lähe, aga samas ees oli pimedus. Täiesti kottpime. Mu jalad valutasi ka kontsadest. Kuna ma olen aru saanud, et esimene mõte on Alati kõige õigem siis võtsin kingad jalast ja hakkasin pimeduses koju jooksma. Paljajalu, pimedas, tuulega(kui Graciela kodus poleks mulle öelnud, et siin tornaadot pole, siis ma oleks 99% kindel olnud, et täna tuleb tornaado. Siin lähedal oli umbes 35 aastat tagasi tornaado, inimesed ja lehmad lendasid nagu Grac ütles. JUBE) ja umbes 1 kilomeeter koduni. Kottpimeda all mõtlem ma tõesti, et mitte ükski tänavavalgusti ei töötanud, mõned ükskikud autod sõitsid, sest pidu polnud veel läbi ja siiski kell oli alles 5.15. Nägin enam vähem kogusid ehk kus on puu, maja, auto, tee. Muud mitte.

Tegelikult ei olnud õudne, ma ei kartnud. Välja arvatud üks kord, kui mingid tüübid hakkasid mu poole kissitama(ehk sellist häält tegema nagu, siis kui sa kassi kutsutakse, see siin populaarne) ja tulid üle tee. Tol hetkel oli mu kõrval täiesti kottpime park ja mitte ühtegi autot. Ma pöörasin otsa ringi ja jooksin teises suunas. Tuul oli selline, et kõik tolm lendas umbes meetri kõrguselt ja joostes mul tõusis pluus üles. See ei ole normaalne. Ei, tegelikult on. Siin on see normaalne. See oli nagu õudusfilmis. Või see oligi mu õudusfilm, mis ei lõppenud halvasti. Ma isegi ei suuda edasi anda seda, mis tunne see on. 

  Lõpuks ma jõudsin koju. Mul oli küünal ja meigieemaldi. Mu kannad valutavad siiani kontsadest ja tallad jooksmisest. Ma jooksin üle kõige-puuokste, muru, mulla, asfaldi, klaasikildudes pole kindel ja kõige selle pahna mis tänavatel vedeleb. 

 Ma usun, et see on tõesti asi, mida enamus MITTE kunagi ei koge(paljajalu täiesti kottpimedas linnas jooksmist hommikul kell 5.15). Vast saab öelda, et ei olnud just  kõige tavalisem pühapäeva öö.