Chalten, Calafate ja Rio Negro

Reisil oldud päevi on juba umbes 8 päeva vist.

 Nii hetkel olen teel Tšiili piirile ja ma väga loodan, et nad mu üle piiri lasevad. Vast nagu peaks.

 

Pilte on mul meeletult palju. Reisi lõpuks saab ehk 1000 täis. Pole kindel, kas keegi neid kunagi üldse vaatab aga vähemalt mulle jääb tegemise rõõm. El Chalten oli väga lahe, kuigi väga tuuline. Sinna jõudsime umbes kella 5 ajal ja siis otsustasime minna koske vaatama. See pidi umbes 4 km olema ja me muidugi mõtlesime, mis see ära ei ole. Jah, täpselt. Tuul oli lihtsalt nii hull, et see pole normaalne. Kõndisime siis mäest üles oma 4 kilomeetrit vastutuules aga kohale me jõudisme ja asi oli kohe kindlasti seda 100% väärt. Üliilus suur kosk oli ja pilte saime ka tehtud. 

Järgmine päev hommikul kell 7.30(vist oli nii) läksime me mägedesse. Mina, Carla(mu toanaaber), üks hiinlast meenutav argentiinlane, üks naine ja ta 2 last( ehk tüdruk on 20 ja poiss 18 vist). Teised läksid eraldi ja teise kohta.

Me kõndisime kokku umbes 9 tundi.  See oli nii mõnus aga niii väsitav. Nad otsustasid nimelt, et lähme mäe otsas olevata laguuni vaatama. TÄIESTILÕPP. Ma mõtlesin, et ma suren ära sinna mäe peale. Lõpuks oligi selline tunne, et ma lihtsalt viskan sussid siin samas püsti ja rohkem ei liigu. Lõpuks jõudsime kohale kenasti. ma ronisin koos meestega, sest naised olid aeglased. Laguun oli ilus ja trenni ning eneseteostuse mõttes oli ka hea see ronimine. Mäel oli veel, veel kõvem tuul. Päris mitu korda ma kõikusin ja otsisin kohti, kust kinni haarata, et mitte kukkuda. 

Tänu oma suurepärasele ideele kivide taha end tuule eest peita, sain ma tuttavaks New Yorklase ja Istanbulilasega(mul pole õrna aimu ka, kuidas seda nimetada, kui inimene on pärit Istanbulist).

Õhtul käisime väljas korraks-kõik kohad olid kinni. Nii siis istusime mingis väga väikses veini poes umbes 2 tundi ja siis magama, sest hommikul siiski vara äratus.

Järgmise päeva hommik oli vaba. Käisin süüa ostmas, sain kuivatautud banaane ja kookost(mujal muide ma pole näinud neid müügil). Rääkisin juttu hotelli administraatoriga, kes elas 8 kuud Jaapanis, 1 aasta Iirimaal, 1 aasta Inglismaal ja 5 aastat Ameerikas Californias. Väga huvitav oli.Kell 1 hakkasime El Calafate poole sõitma. 

Calafate on lihtsalt SUUREPÄRANE! See on niii niii niiiii armas linn, kuigi väidetavalt üks kallimaid linnu. Õhtupoolik oli vaba. Käisime natukene linnas ja siis hotelli. Hotell oli 4* ja väga mõnus, ainult et dušš juras aga see selleks(vannitaoga on meil igal poool mingi naljakas asi:D) 

Järgmine päev kell 7 äratus ja bussiga jääd vaatama. Perito Moreno on siis selle jäävärginduse nimi. Tegemist on ülemaailmselt tuntud jääga. Seda tekib koguaeg juurde aga arvatavasti on tegemist siiski kahaneva jääga. Ilm oli kole, vihma sada ja siis ei sadanud ja siis jälle sadas ning üldse selline ''s*itt suusailm'' nagu öeldakse. Me ostsime lisakas ühe ekskursiooni, millega me saime minna kõndima sinna jääle. Pandi meile mingisugused rauast asjad jalanõude külge, et me jääl ei libiseks. Kõndisime 2 tundi ja siis anti alfajore ja viskit. Ma vihkan viskit. 

Tagasi tulles läksime linna aga kuna ma unustasin rahakoti koju siis ma kõmpisin kohe hotelli edasi. Suhteliselt kurantud olin taaskord, aga mulle täitsa meeldib, et koguaeg tempo on ja niisama munelemist eriti pole. Pidime õhtul välja minema aga kõik olid väidetavalt nii väsinud, et jäi homse peale.

  Eile käisime siis mingi laevaksega Upsala jääd(mis iganes asi see ka pole) vaatamas. Upsala on oma nime saanud Rootsi ülikooli järgi a)kelle  teadlased hakkasid seda esimenese uurima või b) kes sponsoreerisid esimesi jääuuringuid seal. Calafates on kool ka Upsala nimeline. 

Laevake sõitis seal jäätükkide vahel 8 tundi. KAHEKSA TUNDI. Korraks lasti meid kuhugi parki sööma aga muidu olime koguaeg laevas. Ma nii surin seal. See oli tõesti igav. Tõsiselt mida sa vahid 8 tundi mingit jääd. Jah ma saan aru, et vaatamisväärsus ja värki aga no ega seal nii palju ka vaadata ja pildistada pole. Ma tegin baaripoisiga tutvust parem.

Peale oma kohutavalt pikka ja mõttetut laevareisi läksin hotelli, et end natukenegi normaalseks teha( aa unustasin lisada, et ma ostsin endale uue lumelauajope, kõik müüad naersid mu üle, et mul neid nüüd juba 3 on. Japs Graciela ütles, et võta jope kaasa külm on ja blablabla, aga ma pigem külmun kui panen selga asja, mis mulle ei meeldi).

Läksin linna, sain kokku Uus-Meremaalasega, kes elab Londonis ja kellega ma tutvusin eelmisel päeval. Ta oli nii tore, ta on nagu igal pool käinud. Absoluutselt igal pool. Tallinnas ka. Minu inglise keelest on saanud inspish ehk täielik segu inglise ja hispaania keelest. See on KOHUTAV, et ma ei suuda rääkida normaalselt. Ühes seltskonnas ainult hispaania keel ja teises inglise ja siis veel eesti keel ja kõik on nii segi. Püüdisin vene keelt ka meelde tuletada, siis läks päris metsa:D

Hiljem sõin taaskord reisikaaslastega õhtust(ma iga õhtu ei söö, ainult siis kui ma nälgin või leian, et pole ammu midagi normaalset söönud). 

Keskööl läksime välja.  Kogemata juhtusime kokku meie jääinstruktoritega(nendega kes jääl meiega kõndisid). Tantsisime ja värki, ma sain ühe islandlasega tuttavaks(ta nimi oli mingi Ri....). Kui küsisin et tead ikka, kus Eesti on, siis ta vastas, et muidugi, seal on ju Ilusad tüdrukud. Kell 5 hommikul läksime koju, sest kell 7 oli vaja välja sõita. Käisime pesemas ja pakkisime kohvrid ja siis hommikusöögile. Nüüd ma siin lonksun bussis ja olen maganud 2 tundi imelist ''bussiund''.  Reis on ise jube lahe, ma ei taha üldse Las Rosasesse tagasi minna. Siin on palju mõnusam. Piire ületades läks kõik ka väga sujuvalt. Ühtegi paberit mult ei tahetud. Ma ise hakkasin pakkuma aga piirionuke ütles, et pole vaja. Okeeeii. Kõik ainult vaatasid palju ja tegid suuri silmi kui lugesid, et ma olen Estonia. 

Keegi küsis kunagi, kas see pilt seal kõige üleval on minu tehtud. Ei ole aga ma nüüd kavatsen panna blogisse ainult enda tehtud pildid. Nii et nüüdsest(homsest ehk) on kõik minu, minu, minu. :)

Besos:*

Ajaa, me suundume Rio Grande' sse ja homme siis Ushuaiasse ehk maailma lõppu. 

Reis, pingviinid ja muu värk

Kõige pealt tahaks ma soovid kõigile palju õnne, kellele ma pole jõudnud veel soovida. Kati, Mammu,Kristel ja Pipu. Kui keegi veel on, siis talle ka. 

Hetkel olen ma juba reisil olnud 1 ja pool päeva. Ma ei kujuta ettegi, millal ma selle postitada saan blogisse(hetkel olen bussis ja kirjutan). 

Nädal enne reisile minekut ei teinud ma peaaegu midagi. Käisin sõpradega väljas ja reedel käisin teiste sõbrannadega Chocolates. Palju, palju, palju toredam oli nendega kui Tuti ja Floriga. 2 päeva enne reisile minekut loomulikult hakkasid paljud inimesed mind igale poole kutsuma. Ma pidin kõigele ei ütlema, sest ma pidin ju pakkima ja juba reedel olin läinud. Seega nädalavahetus jäi nii öelda ära.

 Kolmapäeval ma ütlesin, et me võiks meie juures õhtust süüa, sest mind pole nüüd 16 päeva ja pühapäevasest kanast ja veinist jään ma 3 korda(vist on kolm) ilma . Sõime, sõime, sõime, mulle sooviti head reisi ja õhtu oli läbi. Marcos lubas meid reede varahommikul(ehk kell 4 öösel minu jaoks) Rosariosse viia, sest buss(see millega ma reisile läksin) pidi minema kell 7.00 välja. Neljapäeva õhtul ütles ta, et ta ikka ei saa viia. Suht paanika oli, et kuidas me sinna saame, sest viimane buss Las Rosasest Rosariosse läks 10.30 ja ma olin jalutama läinud ja asjad polnud ka päris koos ning üldse see variant oleks ülimalt nõme olnud, sest me oleks pidanud umbes 4-5 tundi seal niisama passima. Lõpuks Graciela leidis mingi mehe, kellele me pidime maksma 150 pesot ära viimise eest. Jõudsime kohale siis lõpuks kell pool 6. Jõime kohvi ja passisime niisama. Siis ootasime bussi kella poole 8-ni(öeldi, et kohal peab olema pool 7 muide), kuni tuli välja, et buss jääb hiljaks ja tuleb umbes pool 9. Palju õnne meile taaskord. Kell 9 siis lõpuks sõitis buss välja. 2 tunnise hilinemisega. Argentinas ütleks selle kohta tavaline, mina ütleks, et see ongi Argentina. 

   Nüüd olen reisil.Tagasi jõuan 7 või 8 veebruar. Ma ise ka täpselt ei tea. 

Reisikaaslasteks on enamasti vanemad inimesed. Ma olen kõige noorem nagu ikka, mu toakaaslane on 33 ja ülejäänud jäävad vanusesse 35-80. Aga kõik on sõbralikud, aktiivsed ja ma olen taaskord kõigile ''titabeebi''(kes teab, see teab). Enamus ei uskunud, et ma 16 olen. Alguses mult küsiti, et kas ma polegi abielus või mis ma teen siin Argentinas? Töötan? Ma, et ei ma olen siiski 16. Kõigil oli šhokk. Ma arvan, et mõned arvavad siiani, et ma olen umes 20 ja ei räägi sõnagi hispaania keelt(ma tõesti ei tea, miks nad nii arvavad). Aga väga, väga hea seltskond on. Mulle meeldib. 

 Kui olime sõitnud umbes 2 tundi, siis pidi igaküks end tutvustama kuidagi. Ma ületasin ennast. Ma julgesin 50 inimese ees mikrofoni hispaania keeles rääkida( ma lihtsalt vihkan oma häält mikrofonis kuulda). Aga sain hakkama ja olin õnnelik. 

   Öö veetsime bussis. Jube külm oli ja magada ma ei saanud eriti, nii et nüüdseks on mul peaaegu 2 magamata ööd seljataga. 

00.30 ärkasin ma üles, kuna buss jäi seisma. Mingid tüübid tulid bussi ja käisid ümber selle ja siis järsku ma vaatan, et üks hakkas bussist kohvreid oma autosse toppima. ''Väike'' ehmatus oli kuni ma oma unesegasest peast toibusin ja sain aru, et me olime jõudnud uude provintsi ja need on tollitöötajad(või mina ei tea, mis sõna). Neil oli autosse ehitatud selline kohvrite läbivaatamiseks mõeldud lint nagu on lennujaamades. Mingi aeg nad lõpetasid ja siis hakkasid mind passima, lehvitasid ja tegid igast imetrikke. Ma ei saanud midagi aru. Lõpuks kui ära sõitsime siis ma lehvitasin vastu ja kõigil oli tuju jubehea. Vähemalt tegin midagi kasulikku. :D

   Täna käisime pingviine vaatamas. Nad polnud üldse sellised nagu ma arvasin. Palju väiksemad olid, lõhnasid palju hullemalt ja nad ei olnud üldse kartlikud. Tegin palju pilte, nägin, kuidas kajakas sõi surnud pingviini ja kuidas kaks ülinunnut puhastasid teineteist. Nad olid ikka lõppnunnud ja igati vaatamist väärt. Pai neile teha ei tohtinud, sest nad pidavat näksama(nokaga ei saa ju hammustada eks:D?)

Veel räägiti, et seal piirkonnas ehk üldisemalt Argentinas, sureb rohkem pingviine külma ja toidu puuduse tõttu, mitte õlireostuse pärast. Mingi asi oli sellega ka, et mõndadel nokitakse silmad peast välja ja siis nad ei näe ju toitu otsida ja jälle surevad ära. Ma kavasten lähitulevikus igatahes juurde uurida nende elu kohta.  Nüüd ma suren kõhuvalusse ja jään magma ehk. Tsau. 

*Muide sorri, et eesti keel lonkab. Mu mõte ei tööta ja täitsa keeruline on juba sõnu õigesse järjekorda saada. 

Täna ehk 25. jaanuar jõudsime me Rio Gallego'sesse. Nüüd olen mõnusalt peaaegu teki all ja kirjutan blogi. Tegelikult on toas külm või no jahe. Õues tundus soojem aga võibolla ka sellepärast, et mul oli 2 kampsunit seljas. Hetkel mu pea külmetab ja õlad ka. Samas mu nägu on päiksest punane. Argentina värk, ma räägin koguaeg. 

Eile ööbisime linnas nimega Comodoro Rivadavia. Meil oli väga kena tuba seitsmendal korrusel ja vaatega merele. Taaskord tekkis tunne, et tahaks Piritale mere äärde jaluatama minna. See selleks.  Linn ise oli minu arust suhteliselt kole. Kõik kohad(tõesti rõhk sõnal Kõik) olid täis soditud mingeid mõttetuid lauseid ja muid kritseldisi. 

Hommikul kell 7 hakkasime sõitma uuesti, sest vaja oli läbida 850km. See võrdus põhimõtteliselt sellega, et 850km oli maad. Maa all mõtlen ma põlde või lihtsalt ongi maa. Selline beeži värvi maapind mingisuguse taimkattega. Ma püüdsin meenutada, millal ma viimati mulda nägin, aga see oli suhteliselt mõttetu katse. Õnneks mida lõuna poole minna, seda rohkem on künkaid(nende kohta ei saa öelda mäed, haha ma olen geograafi tunnis käinud) ja vaade on põnevam. 

Käisime kuskil bensiinijaamas söömas, ma kuulsin inglaseid. Siis läkisme San Julian'i. See on linn umbes 60 000 inimesega, kui ma ei eksi. Seal oli mingi Victoria laev, millega mingid mehed käisid maailma avastamas. See oli tehtud muuseumi taoliseks asjaks. Aga eks piltidelt näete. Homme lähme Chalteni ja peaks sinna jõudma enam vähem normaalsel ajal. Seal oleme siis 2 ööd.

 Hetkel ma poen teki alla ja vaatan telekat. Juhul kui see töötab muidugi.

Kusjuures ma avastasin, et igas hotellis on olnud Wifi. Arvutis näitab, et ühendus on olemas aga tegelikult pole, ehk siis ma pean minema alla fuajeesse aga ma pole suutnud end veel kokku võtta. Sorri. Adios. 

Igatahes pilte veel pole, need tulevad siis, kui ma leian mõne püsivama koha, kus olla. 

Seal all on Ushuaia ja Rio Gallegos, kuhu ma lähen. Reis saab alguse Rosariost(vaadake kui palju ma bussiga pean sõitma).Siis teil on mingitki aimu, kuhu ma reisin. 

Aga ma mõtlesin, et kuna ma ei tea, mis teid huvitab või, mis teile ebatavline on(minule seejuures juba tavaline), siis te võiks küsida mult. Kes midagigi tahab küsida ükskõik mille kohta kirjutage kommentaaridesse. Ma püüan vastata. ;)

Beso

!

Jehu, täna hommikul, kui Graciela esimest korda läks üksi uurima, kas pakid on tulnud, siis loomulikult tulid mõlemad. Nii siis ta väntas üksi eriti logu jalgratta ja kahe pakiga koju.

NIII HEA, et need kohale jõudsid. Ma saan nüüd enne reisile minekut normaalsed juuksed tagasi. Aitäh-aitäh-aitäh. ( Tüdrukute pakist pole veel kuulda olnud!)

Kõige parem oli see, et kui ma piparkoogikarpi hakkasin välja võtma, siis see tuli lahti ja terve pakk oli piparkooke täis. Nii Mina!

Aga nüüd meile öeldi, et saatke pakk, kas Elvio nimele ja parem oleks kui ükski pakk üle 1kg ei kaaluks. Või siis veel parem on see, kui te üldse pakki ei saada. Ärge küsige miks, sest see on mingisugune Argentina loogika.

Jaanuar-kolimine, lein

Hei teile! Kuidas te elate? Hästi ma usun.

Ma pole nüüd suhteliselt pikalt midagi kirjutanud, aga mul on isegi vabandus olemas. Me kolisime! Uues kodus polnud interneti ja vanasse kodusse ma lihtsalt ei viitsinud selle pärast minna. Polnud nagu hullu vajadust ka või nii. 

Teisel jaanuaril sai mu pere siis maja võtmed kätte või siis lepingu sõlmitud ja eelmised elanikud olid selleks ajaks välja kolinud. 

Esmaspäeval(5.jaanuar) hakkas Graciela vend koos mingite töömeestega meie köögi ja mingeid muid seinu värvima ja pahteldama(jällegi ma ei tea, mis sõna see on). Kolmapäeva õhtuks oli põhimõtteliselt kõik valmis(maja eest polnud aga see pole väga oluline ka). Hakkasime siis TAASKORD kõike puhastama(siiani on siin see süsteem, et topelt kõike teha on ju alati parem. Ehk ma mõtlen seda, et enne puhastame kõik ära ja siis tullakse värvima ning siis puhastame kõik uuesti). Ma olin suhteliselt kindel, et hommikuks olen ma kemikaalidest mürgituse saanud+ ma haisesin ise nagu mingi kodupuhastusvahend. Siis edasi umbes 4 tundi tassisime igast asju majja, nii et kõik kohad olid kaste, kilekotte ja muud sodi täis. Kella 11 Grac ja Elvio läksid koju(ehk vanasse majja, kuigi mina seda enam koduks nüüdsest ei nimeta), ma läksin Tuti juurde. Läksime plazase, nad(Tuti ja Flor) sõid jäätist. Mina mitte, sest haha mul on käsil tervisliku toitumise misiganes asi. Ehk siis ma ei söö magusat, pagaritooteid jne. Ja eriti veel õhtul kell pool 12. Kella kaheteistkümneks läksin ma koju, sest ma olin Kurnatud( :D ) ja järgmine päev ma teadsin on ees veel hullem kolimine. 

Neljapäeval siis kolisime lõplikult sisse ja õhtul ma lihtsalt ei jaksanud kuhugi minna. Mõtlesin, et nagunii reedel lähen. Aga põhiline uudis on see, et mul on SUUR VOODI! Ma kui täielik geenius lükkasin kaks voodit kokku ja tegin sellest ühe suure. Lõpuks ometi ma saan normaalselt magada.  

   Reedel siis sättisime asju uude majja sisse. Uskuge mind, asju on neil lihtsalt LIIGA palju. See pole normaalne(okei tegelikult Eestis on ka meil liiga palju asju...Väike vihje teile!!) . Õhtul läksin välja. Mu sõbrad leidsid, et kohutavalt naljakas on Eestit mõnitada. Ma sain ikka suhteliselt vihaseks ja siis nad olid sunnitud vabandust paluma. Ma tõsiselt olen mõelnud, et mul on vaja uued sõbrad leida. Või kedagigi, sest nendega ma lihtsalt ei jaksa ja ei taha enam suhelda. Nii, et kell 1 ma ütlesin, et ma lähen koju ja nendega Chocolatesse ei lähe(Graciela enne ütles mulle ka, et ma pean võibolla varem koju tulema, sest ta ei tea, mis kell nad kuhugi lähevad). Istusin ukse ees ja kuulasin muusikat. Siis kutsus mind naaber enda juurde seltsi. Ta istus mingi sõbrannaga ja rääkis juttu.

 Uuteks naabriteks on meil naine, kellel on 3 last. 2 tütar ja 1 poeg. Üks tütar on 25, teise vanust ei tea ja poeg on 19. Üliüli toredad on. See ''ema'' oli geograafia õpetaja nii, et kui ta teada sai, et ma Eestist olen, siis kohe nimetas 3 Baltiriiki ja aastad, millal iseseisvusid. See on tase, sest kui ma ei eksi, siis minu koolis georaafia õpetaja oli natukene segaduses sellest, kus Eesti Täpselt asub.  

 Rääkisime mingi poolteist tundi umbes ja siis läksin tuttu. Hommikul Grac ja Elvio läksid ära. Ma jäin koju ja pidin lõunat koos Cintya( või Cyntia?), Bianca ja Seguga sööma. Kui Cintya umbes kell 1 siia tuli, ütles ta, et Roberto surigi ära. Jah, Roberto SURI ÄRA! 

 (Natuke ajalugu: Roberto oli Graciela(mu hostema) õe mees. Tal oli vähk. Sellepärast Elvio ja Graciela pididki minema teise linna haiglasse, et olla Gladi(Graciela õde)le toeks. )

  Laupäeval siis umbes kella 10 ajal õhtul võeti mind ka peale ja läksime Bouquete( mu pere elas seal enne ja Graciela õde elab ka seal), et olla Roberto ära saatmisel ja muu selline. Terve öö oli Roberto kirstuga mingis majas ning terve öö käisid inimesed seal teda vaatamas ja kaastunnet avaldamas. Vahapeal käisime Graciela ja Elvio juures teed ja kohvi joomas(ma magasin ka natukene haha). Pühapäeva hommikul umbes pool 12 läksime kirikusse.Kõik ütlesid, et rahvast oli ikka väga palju Bouquete jaoks(see on nimelt väike küla).Belen ja Gladys nutsid kõge rohkem vast( Robertol ja Gladil on 2 tütart-kaksikud Belen ja Valentina). Käisime kirkus ära, siis läksime surnuaeda(siin need on hoopis teistsugused kui Eestis, pilte ma ei teinud sest minu arust on kole pildidstada midagi koledat). Rahvast palju, enamus nutsid. Ma ei nutnud aga pisarad olid silmas küll. Ma nutsin laupäeval, siis kui ma teada sain, et ta ära suri. 

Peale surnuaeda läksime Gladyse juurde sööma(ainult meie pere, Marcose pere ja 2 kellegi sõpra) Siin ei ole sellist peielauda nagu Eestis on, et kõik koos peale matuseid süüakse sülti ja juuakse viina või midagi iganes. 

 Ei, tegelikult pühapäev oli suhteliselt selline...tuim.  Õhtul istusin kodus ja ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi. 

   Esmaspäeval sain teada, et ma äkki saan joogasse minna, aga see pole veel kindel, sest siin ju suvi ja enamus inimesi puhkavad. 

 Teisipäeval lõpuks lõpetasin kodus passimise ja läksin teiste klassiõdedega välja. Õhtul tuli tädi koos oma tütarde ja nende novio'dega( poistega, peigmeestega kui teile parem on nii:D) meile külla. Vaatasid maja ja Velentina suutis mu adapteri ära lõhkuda. Uues majas mul ei lähe arvutilaadija mitte ühtegi stepslisse(on vist see sõna?) ja siis ma kuidagi sain lõpuks laadima. Aga jama oli siis, kui Valentina koperdas juhtme otsa(täname kõik Appelit, et neil on koperduskindel laadija ehk magnetiga, nii et arvuti ei kuku põrandale kui sa juhtmele otsa koperdad ja mida ma ka tihti teen) ja adapter läks pooleks. Aga kuna ma olen sündinud mäkaiver, siis ma parandasin selle ära ja nüüd see töötab veel paremini, kui enne.

  Kolmapäeval siis läksingi joogasse hommikul kell 9 koos Gracielaga. Ülimõnus oli. Ikka väga. Me hakkamegi nüüd esmaspäeviti ja kolmapäeviti käima seal. Kedagi peale meie pole, sest on suvi nagu ma ütlesin.  Õhtu poole käisin Tuti õe poisi juures. Tal on täielik paradiis kodu. Lihtsalt ulmeliselt ilus bassein. Õhtu poole tulid mulle külla 2 tüdrukut, kellega ma tuttavaks pidin saama. Mul õhtul tundus nagu täitsa elu olevat. 

 Neljapäeval tulid üllatus-üllatus internetionud. See kord polnud see pervar El Trebol ist vaid hoopis kaks täiesti kobedat kutti San Fransiscost. Igatahes ma sain interneti aga pakke Eestist mitte. Lubati, et täna saab, aga ei saanudki. Emps saatis juba detsembri alguses mulle jõuludeks 2 pakki ja siiani pole midagi kohal. Ehk veebruari keskel saan siis oma kivikõvad piparkoogid. VIVA LA ARGENTINA ma ütlen.  See tegi mu suht tigedaks aga sain üle. Õhtul käisin väljas. Me kõndisime tänaval ja järsku hakkas mingi koer seljataga haukuma. Ma hüppasin ja kiljatasin ja vehkisin kätega. Ma niimodi ehmusin(loomulikult teised ka mu peale). Siis ma naersin-köhisin-nutsin läbisegi. Ma olen lollakas, täpselt nagu siis, kui ma Eestis iga asja peale ehmusin ja siis karjusin. Sama lugu nüüd jälle. :D

 Täna suri ka meie eelmise naabri mees ära. Ma ütleks, et aasta 2009 on küll päris hästi alanud, kui ühes postituses on räägitud kahest surmast.

23.jaanuar ma lähen 16 päevaks reisile Lõuna-Argentinasse. Ushuaia-Chalten ja El Calafate'sse. Nii, et mind siis pole põhimõtteliselt pool kuud. Ma luban, ma teen palju pilte kõigest( ma tahan pingviiiine nähaa!). Niikaua adios!

 

Peatse nägemiseni. 

Uus kodu:

 Elutuba:
Mu toa ''vaade'' :
Minu tuba:

Aastavahetus:

Mind on viimasel ajal tabanud totaalne Argentina vaimustus. Mulle meeldib siin nagu KÕIK!

 Ma vaimustun isegi muusikast, keelest eriti(arvatavasti kuna ma nüüd saan aru ja räägin), inimestest( sõltub täiesti), tänavatest, kõigest idiootsustest mis nad teevad ja millest ma aru ei saa, oma uuest kodust. NIII HEA, et ma tulin. Tõsiselt! :)  Tihti olen mõtlema hakanud ka sellele, et juba 5 kuu pärast tulen koju! Okei, ma tahan kõiki näha ja igatsus ka ikka natuke, aga siiski. 

Besos. :)

JÕULUD:

Monroe jõulud ja aastavahetus!

Nüüd ma pole juba väga, väga, Väga kaua kirjutanud. Ma räägin siis nats jõuludest ja aastavahetusest. Muud niisama ''puhkamis'' päevad jätan vahele.

Jõulud-24 detsember.  Päeval Grac hakkas õhtuks mingisugust kana küpsetama, kuna ma loomaliha ju ei söö(ega see ainult minule ka polnud tegelikult). Õhtul andis Graciela mulle mu kingituse, milleks oli roosa pesu( siin on mingisugune traditsioon vms, et jõuludel kannavad tüdrukud roosat pesu ja aastavahetusel valget). Kella 10 umbes läksime mu onu juurde sööma. Seal oli 22 inimest, sõime õues ehk laud tõsteti maja ette peaaegu tänavale. Siin on selline asi hästi tavaline ja see on nii lahe! Ma olin suht kindel, et ma jään nälga, sest absoluutselt kõik, mis laual oli, oli minu jaoks söömiskõlbmatu( ma ei ole pirtsakas, ma lihtsalt ei söö paljusid asju siin, ainult siin:D) . Lõpuks ma siis sõin kana, puuviljasalatit ja jõin veini. Suht jõulusöök, ma tean.  Siin on nii, et kell 12 löövad kõik klaase kokku( silma siin ei vaadata!) ja soovivad häid jõule. Nagu aastavahetusel. Rakette lasti ka aga mitte väga palju. 

Ma olen nüüdsest Eesti Marilyn Monroe. Mu onu kutsub mind nii. Miks? Sest ma tahtsin rakettidest pilti teha, aga kõrgemalt. Nii ma siis ronisin kuhugi tooli otsa, aga selle kõrval oli puhur. See puhus mu kleidi üles kõigi inimeste ees. Onu karjus kohe : MARILYYYNNN ! Nüüd mind siis kutsutakse kohati nii. :D

   Tavaliselt on nii, et peale perega söömist umbes kell 2 minnakse sõpradega välja kuhugi edasi pidutsema. Aga kuna mul polnud krediiti ja mu sõbrad olid imelikud(jälle), siis ma läksin kell 3 või pool 4 koju. 

25 hommikul kell 12 läksime jälle Marcose(onu) juurde sööma eilsest järgi jäänud toitu. Siin tehakse nii pühade ajal, et õhtul süüakse koos ja siis hommikul(lõunal) uuesti. 

Vahepeal ma puhkasin ja tsillisin niisama. Käisime Gracielaga üks päev poes ja mingi töötaja ütles mulle Hola. Ma ütlesin Hola vastu ja siis ta hakkas teise töölisega arutama, et kas ma räägin hispaania keelt või mitte. Lõpuks nad küsisid Gracielalt, kas ma siis räägin või mitte. See oli tõsiselt koomiline, kuidas nad vaidlesid ja ma sain kõigest aru. :D

Reede ja laupäev, ma käisin ilusti väljas õhtul(Chocolates ja Wacroses). Mõlemad päevad, nii et ma olen enda jaoks ka üllatavalt tubli olnud väljas käimisega.

31 kordus peaaegu sama asi, mis jõuludel. Me istusime ainult sees, kuna hommikul sadas vihma, jehu. Sama värk, söök ja vein. A ma unustasin öelda, et jõuludel ja aastavahetusel süüakse igasuguseid šokolaadikomme ja magusat saia(see on mingisugune sai, kas siis puuviljatükkide või šokolaadiga). Muidugi seda valget asja pähklitega(sugulased on proovinud, nii et teie teate, mis ma mõtlen). 

Kell 12 siis lõime kõik jälle klaase kokku ja soovisime head uut aastat. Läksime õue rakette vaatama, neid polnud kuigi palju. Grac ütles, et see on sellepärast, et see aasta oli halb ja kellelgi raha pole. Ma mõtlesin, et ma valisin ikka õige aja, kui siia tulla- kellegi pole millekski raha. :D Okei, tegelikult ma olin rahul vägaväga.

Kell 2 läksin sõbrannadega Chocolatesse. Selle ees oli tee kinni pandud, et seal saaks inimesed istuda ja nii. Rahvast Oli palju. Ma avastasin, et mul on ikkagi päris palju tuttavaid ja väga tore oli. Suhteliselt rahulik(võrreldes Eestiga), aga tore. Koju läksin umbes kell 5. Järgmine päev jälle onu juures eelmise päeva ''ülejääke'' söömas. 

Aasta algas jääajaga. NII külm oli, et täiesti lõpp. Mina hommikul teki alt välja ei tahtnud tulla, jalad külmetasid ja pesemast tulles värisesin. Kraade oli umbes 16 aga minu arust oli ikka kõvasti külmem. Võibolla on asi minu toas, aga fakt on see, et KÜLM oli! Täna juba hakkab looma, päike paistab ja soem on. Mina ei saa aru, kuidas te seal -8 veel elus olete. 

2. jaanuar sõlmis mu pere lepingu uuele majale. Praegu nad seda ei ostnud, aga nad teevad seda märtsis. Maja on valge, kesklinnale väga lähedal, umbes 3 maja on plazani, maja on suurem, aed on suurem, kõikkõik meeldib mulle seal rohkem. Mul on poole suurem tuba ja suuuuur riidekapp, kuhu mul riideid panna pole, sest mul lihtsalt pole neid. Üks kohver riiete jaoks on Väga vähe. 

Eile koristasime seal päev läbi, ma nühkisin kappe, põrandaid, majaesist puhtaks. Ma ärkasin endalegi üllatuseks juba kell 8 üles, et koristama minna. Järgmine nädal tuleb Graciela vend köök värvima ja pahteldama või mina ei tea, mis sõna see on. Nädala lõpus äkki saaks juba sissse kolima hakata. Ma NIIIIII väga ootan juba!  Kuni jaanuari lõpuni on mu perel 3 maja(rääkides siin majanduslangusest ja raskest ajast eks). 2 Las Rosases, sest see, kus me hetkel oleme, on meie käes jaanuari lõpuni. Üks on neil Bouquetis ka nagu te teate. 

Õhtul läksin suurest väsimusest hoolimata klubisse. Suhteliselt jura oli, ma tulin vara ära. Tuju oli halb ja ma ei tea, kas ma läksin tülli tüdrukutega või mitte. Ma usun, et mitte. 

Täna pidime uude kodusse asadot sööma minema, aga kui suur on tõenäosus, et mõni kokkulepitud asi aset ka leiab? Jah suht null. Nii, et see jäi ära. Õhtu poole lähme siiski sinna matet joome või midagi sellist.

Olge tublid ja ma panin pilte Fotkisse ka, siia paneks ka paar tükki, kui internet laseb.

Beso.