Tanto tiempo

Ma siis nüüd lõpuks peaaegu sain oma laiskusest üle ja kirjutan blogi. Suurt rolli mängis muidugi ka see, et mu vanem õde lubas mulle tappa anda kui ma ei kirjuta. 

Üleelmine nädal käisin siis San Jorges( San Horhe hääldate teie eksjuonju), kuna Cordoba reis jäi ära. Ladina-Ameerika, mis teha, sellega harjub. Seal jõudsime Gracielaga ühe jäätise süüa ja ühe väikese ringi linnas kõndida, ööklubi ees pilti teha Eva-Stina jaoks, kui Elviol olid juba asjad aetud. Me ootasime, et supermercado( kauplus eesti keeles ehk vist?!) lahti tehtaks ja peale seda läksime riidepoodi Elviole pükse ostma. Ta proovis 6. paari umbes aga ainult 2 sobisid ja kummadki polnud teksad. Ta oli number 50 vaja vms aga kõik, mis olid, olid talle väiksed. Ta siuke...mehemõõtu. 

Järgmine päev läksin Santiago del Estero'sse. Mitte pealinna vaid provintsi. See oli õudne. Linn oli kole, inimesed olid koledad, majad olid koledad, elu oli kole. Ega me seal õnneks kaua polnud, umbes 2 tundi. Me läksime sinna ka Marcose(onu) ja ta ületee naabrite ja nende lapsendatud lapsega. Tema pärast me läksimegi sinna. Ta kohtus oma vanaemaga ja nad ajasid mingeid pabereid . Nimelt Marianela(see tüdruk) on umbes 6 aastane ja ta ema suri ta sünnitusel kui ma ei eksi. 

  Edasi linnast. Jube õudne koht oli, inimesed elasid 10-kesi väiksemas majas kui 10x10m. Õudukas + seal pidid olema mingid rohutirtsu moodi asjad, kes on mürgised ning see mürk mõjub südamele, nii et sisikond hakkab paisuma või organid liiguvad vms. Õudukas! Mujal pole neid, ärge muretsege. Need ongi sellepärast seal, et seal on räpane ja kui nii palju inimesi koos mingis urkas elavad, siis on raske seda eluks nimetada. Aga kogemus oli huvitav ja ma nägin midagi hoopis teistsugust. ( PS! Pildid album.ee-s. )

  Nädalavahetus oli vist...kodune. Või siis ka mitte, kohe üldse ei meenu. 

Esmaspäeval jõudis lõpuks kätte päev kui me läksime Mendozasse. Mu totaalne unistus oli seal ära käia. Mendozast ma olen varem ka rääkinud(vihje: veinid ja taevalik loodus). 

  Läksime sinna Marcose, Horacio ja mingi-tüübiga-kelle-nimi-ei-meenu. Cordobast võtsime peale veel ühe naise. Sõit oli pikk, üle 12 tunni aga kohale me jõudsime ja hotelli üle kurta ei saanud. 1 majablokk(???) peatänavast ja ruumi oli ka liikumiseks toas. Ainult liftid kaklesid minuga, aga ma siiski lõpuks osutusin targemaks kui nemad. 

   Mendoza linnana oli minu arust väga väga väga ilus. Linnast oli näha mägesid, kõik oli nii roheline ja taevas oli nii sinine. Inimesed olid ilusad, ilm oli ilus, linn oli PUHAS ja ilus. 

Esimene õhtu käisime väljas söömas. Sõin kana ja riisi ning jõime head veini. Ma juba isegi saan aru veinide erinevustest ja odavad veinid ei lähe üldse peale.

Peale söömingut läksime kasiinosse. Hiljem magama. Õhtu oli hea. 

   Kõik päevad kõndisin ma linnas ringi ja tegin pilte. Nautisin Cesari salatit või istusin ja vaatasin inimesi. Paradiis. Neljapäeval sain kokku ühe Austria vahetusõpilasega, kes seal elab. Rääkisime see kord siis juba hispaania keeles. Hea oli rääkida kellegiga, kes saab aru, mida ma öelda püüan. Kuulsin, et mu kõige lemmikumad  vahetusõpilased on juba koju läinud, näiteks prantslane, venelane ja norrakas. 

Jalutasime pargis, kus oli järveke ja inimesed tegid sporti igal pool. Kõik oli NII JUMALIK. 

   Reedel hakkas sõit kodu poole. Jälle 12 tundi autos istumist ja Las Rosas juba paistiski. 

Mina jäi väga rahule reisiga. Sain endale uue sõbranna. 35-aastase advokaadi, kellega koos lugesime Vogue ja rääkisime igast klatši. Ma ostsin omale Nisu sünnaks uued kingad, mis on nr 38. See ei ole võimalik, et nr 39 oli SUUR kuna mu HIIGLANE varvas ei ulatunud kinga otsast isegi välja. Mina ei saa aru, kuidas see võimalik on, sest see varvas on hiiglane ja väga populaarne. Ma ei jaksaks isegi kokku lugeda neid kordi, millal mult on küsitud, kas mul on üks varvas puudu. 

Veel midagi põnevat. Minult on kahe nädala jooksul küsitud kaks korda kas ma olen ninaoperatsioonil käinud. MISASSJA?? Esimene kord küsis Marcose naabrinaine ja täna küsis klassiõde. Ma tõesti EI TAHA teada, mida nad mõelda võisid. 

Laupäeval oli mu sõbranna juures pidu. Niii võrd lahe oli, täitsa Eesti tuli meelde(kojuuu saaab kohee!). Järgmine laupäev on klassiõe sünnipäev. Siis juba varsti mu uus lahkumispidu. :|

Aeg lendab ja ma lendan koos ajaga. 

Alla 5 nädala ja Raili is back in action! 

Ma tean te ei saa minuta:)

T Raili. 

Mendoza:

Santiago del Estero: