11.08.08

Esmaspäev 11.08.08 Las Rosas

Hei!

Nüüd ma siis lõpuks räägin kogu oma siia tulekust, muudest äpardustest, rõõmudest ja mõtetest. Põhiliselt siiski rõõmudest ja heast.
Jah, mul siiski pole kodus interneti nii, et ma kirjutan kodus valmis jutu ja siis pärast postitan selle, kas raamatukodus või kuskil interneti punktis. Arvatavasti raamatukodus, sest seal on Wifi ja see on tasuta. Supeeer, kas pole.
Igatahes. Tallinnast lend Prahasse jäi alguses hiljaks umbes 1 tundi, võibolla nats rohkem. Ma olin suhteliselt hirmunud, et äkki jäetakse ära üldse. Aga ei, ma siiski jõudsin Prahasse, kus ma olin umbes 3-4 tundi. Vahepeal rääkisin inglaste ja mingi väikese tüdrukuga. Nii, siis ma muutusin päris närviliseks, kuna lend Pariisi jäi JÄLLE hiljaks, pool tundi. Aga mul oli ainult 45 minutit, et jõuda Buenos Airese lennule. Ma rääkisin mingi mees stjuardessiga, kes vahepeal tuli ja seletas, kuidas ma jõuaks rutttu teise terminali. Aga, mul vedas, ma ei pidanudki jooksma, vaid ta orgeniseeris mulle ja 3 hiinlasele,kes Hing Kongi läksid, mingi naise. Ta viis meid autoga teise terminali ja ma NAPILT jõudsin lennule, ma olin viimane, kes lennukisse sai ja üldse vedas et ma sain. (Matilde, loomulikult oli mu kõval umbes 5 aastane poiss ja torisev vanatädi, aga see selleks:D )
Jõudsin kohale ja oinäeeed, mu pagas mitte. Nii siis ajasin seal asju, et oma pagas kätte saada kuna see jäi Pariisi.
Väljas ootasid mind juba YFUkad ja üks rootslane. Siis passisime veel lennujaamas ja ootasime taanlasi, usakaid, norralasi, prantslast.
Buenos Aireses oli super. Ma sain juba esimesel päeval ainsana linna näha, kuna mind viidi SHOPPAMA, kuna mul polnud pagasit.
Argentiina YFU oli minu meelest SUPER. Nad olid niii toredad ja neile niinii meeldis eesti keel ja nad isegi teadsid päris palju Eesti kohta ja neile vägaa meeldis mu kaamera. Seal me siis niisama sõime ja meile räägiti igasuguseid reegeleid ja perest ja kogemusi ja tehti mingi etendus ja iga riik pidi kuidagi oma maad tutvustama vms. Ma siis rääkisin Eestist eesti keeles ja andsin neile šokolaadi. Kõik olid õnnelikud.
Argentiinasse läks see aasta 1 austraalne poiss( ta mängis niii hästi kitarri, ma pole elusees näinud, et keegi niii hästi oleks mänginud, Ma olin nii vaimustuses, päris tõsiselt) , 2 USA-st, 3 Taanist(ühe nimi oli Matilde, ma rääkisin talle oma Mutust ka ja te olete nii sarnased. Tervitused siit Matildele ). Siis oli 1 Venemaalt, 4 Soomest, 5 Hollandist, 2 Rootsist, 4 Norrast , 1 tüdruk Prantsusmaalt, 2 Austriast, miljon Saksmaalt( tegelikult mingi 20 umbes, ma ka ei tea, neid oli PALJU), 1 Ungarist ja siis mina Eestist. Kõik olid super toredad.

Igatahes bussisõit oli päris normaalne, 5 tundi äkki, ma igatahes magasin enamuse ajast või ma lihtsalt ei mäleta seda.
Nüüd ma siis olen lõpuks KODUS. Mul on nunnu väike tuba(väiksem kui Eestis kindlasti), aken on tänava poole ja mul on roosa voodikate. Minu tulekuks oli pandud silt WELCOME RAILI ja siis olid veel õhupallid.
Hostpere on nii armas. Mul on siis hostema, hostisa ja hostvanaema, 2 koera ka või 3. 2 vist, üks on Loli või Lola. Maja on ühe korruseline ja linn oleks selline nagu olid sõja ajal need linnad. Majad on ühe kordsed ja kivist ja noh naljakas natuke. Hiljem kui pilte teen panen need üles.
Täna on mind juba umbes 10 inimest vaatamas käinud või noh jah, nii öelda külastanud hostpere. Huvitav, mina loomulikult keelt ei oska aga ma proovin. Mõnest sõnast saan isegi juba aru ja natukene numbritest ka.
Mind viis jalutama 2 tüdrukut, üks oskas inglise keelt täiesti räägitavalt isegi ja teine ei osanud üldse. Igatahes see teine tüdruk on Graciela venna(kui ma ei eksi) poja tüdruk ja tal tuleb sünnipäev esmaspäeval vist või teisipäeval. Igatahes ta olevat öelnud, et ta tahab korraldada peo, nagu oma sünnipäeva siis, ja samal aja ka mind tutvustada või mis iganes. Päris huvitav. Nad näitasid mulle kooli(katolik kool jesss, klassis on 49 inimest nagu ma aru sain.Tuleb põnev). Kool hakkas teistel tänasest aga mul hakkab järgmine nädal.
Õhtul ma mängisin kaarte 4 tüdrukuga vanuses 7-11. Nad olid niii armsad minu vastu ja üks oskas inglise keelt ka natuke. Aga mina kindlasti arenesin oma hispaania keelega. Ma natukene mõistsin neid, mõnda sõna ja nii. Sõnastikud on meil igatahes põhilised suhtlusvahendid siin.

Olge tublid,nautige suve, musid teile ja pidutsege minu eest ka.


AJAA muidugi.
Siis veel et, mu sõbrad kinkisid mulle lihtsalt KÕIGE ARMSAMA asja üldse ja neid oli NIIII PALJU lennujaamas, ma poleks elusees uskunud. Kingitus oli karp(super kena karp muide, New Yorgiga kui ma ei eksi), kus sees oli kõikide nende kirjad mulle. Igaüks kirjutas ise kirja ja pani karpi. Ja seal olid veel suled ja litrid ja sokolaad. Ja need kirjad tõid küll pisara silma, see naine, kes mu kõrval istus lennukis arvas küll, et ma olen täis debiil vist. Mitte et mind see huvitanud oleks.
Igatahes ma tahtsin teid tänada, kes te mulle kirjutasite. Seda ma poleks küll oodanud. Ma lugesin need kohe läbi ja need on mul juba peaaegu peas aga ma ikka loen uuesti ja uuesti. Olge tublid. Ärge mind unustage siis.

Okei pilte ma ei saa siia panna praegu, sest net on LIIGA aeglane.