Teisipäeval oli kool nagu ikka. Ma isegi püüdsin midagi kaasa teha.
Kolmapäeval mulle isegi meeldis kool. See oli suhteliselt tühi, kuna toimusid võrkpalli võistlused. Minu klassist oli puudu natukene alla poole klassi, 4. oli kohal ainult max. 7 inimest ja 5. oli kohal umbes 15 inimest. Kool tundus nii tühi ja teistmoodi aga ilm oli vähemalt kena. Hommikul oli külm, mingi 13 kraadi umbes. Õnneks ma ei pidanud kõndima, vaid mu kooliõde oma emaga võtsid mu autole.
Tundides kuulasin ilusti ja tegin isegi kunstiajaloos kaasa. Ma nimelt tõlkisin ühe lause mingisuguselt lehelt. Lause siis kõlab nii: ''Kui näiteks vaadelda El Greco(1541-1614) ja Francisco Goya teoseid võib näha, et kuigi mõlema kuntstniku ajastud olid väga erinevad, siis sihtmärk oli neil sama: otsus esindada oma tegelikke tundeid.'' Ma tean, ma suutsin loomulikult valida kõige lihtsama lause.
Klassivennad kutsuvad mind Robertaks, kui nad omavahel räägivad. Ehk sellepärast, et siis ma ei taba kohe ära, et minust räägitakse. Nimega Roberta seostub mulle kaks transvestiiti. Üks oli ühes raamatus ja teine filmis. See tekitab veits naljaka tunde, kui nad ütlevad nime Roberta ja siis mõned vaatavad mu poole ja itsitavad.
Trenn oli kolmapäeval hea. Meid oli 2 ja pool. Üks poiss ei olnud tervet trenni, sellepärast ma loengi ta poolikuks. Siis ma avastasin ka, et Argentiina tennisistide reketitel on mingi suur tõmbejõud minu poole. Ma olen 4 korda peaaegu reketiga vastu pead saanud. Kolmapäeval lausa 2 korda. Reedel 1 korra reketiga ja ühe korra palliga. Edusammud. (NB! Mul on uued trenniajad nii,et esmaspäeviti ma enam interneti ei tule. Muidugi juhul kui ma koju netti ei saa kunagi. See võimalus siiski on tilluke, et ma saan) Muidu trennis läheb enam vähem kenasti. Enamasti saan pallile pihta. Ei tgelikult nii hull pole, mul tuleb isegi midagi kohati välja. Treenerid ikka koguaeg ütlevad '' muy bien, muy bien!''
Ma proovisin see nädal kordagi koolist mitte puududa, see ebaõnnestus. Neljapäeva pärast. Ma vaatsin kaua filmi ja hommikul jäin koju. Ärkasin lõunaks, sõin, lugesin, käisin jooksmas ja tegin veits trenni. Ma olin hoos oma jala vehkimisega, kui arvuti juhe jäi mu jala külge kinni ja tuli arvuti küljest ära. Aga see polnud kõik. Mu niigi vigane stepsel läks veel hullemaks. Püüdsin seda parandada, aga see särtsus hullult. Lõpuks sain korda selle. Õhtul toimus sama asi peaaegu, aga ma ei saanudki stepslit korda. Nüüd siis on neli varjanti, 1) stepsel ei tööta( kõige tõenäolisem varjant siiani) 2) stepsel ei tööta, tuli ka ei tööta 3) stepsel särtsub aga ei tööta, tuli on strobo 4)stepsel hädaliselt töötab ja tuli ka töötab(see on haruldane nähtus).
Reede oli põnev. Mulle meeldis isegi kool. Rääkisin pinginaabriga vesipiibust, pidudest, suitsetamisest( sest see oli inglise keele tunnis teemaks) jne. Gegraafia tunnis olime õues ja teised tegid plakatit. Viimase tunni ajal kogunes mingi 15 inimest umbes mu ümber ja hakkasid rääkima, et kas ma õhtul välja lähen ja kuidas Eestis on peod ja kas ma nendega tulen täna pubisse ja millisesse jne. Päris raske oli hispaania-inglise keele segus rääkida nende kõigiga korraga. Mulle lihtsalt läheb kramp sisse, kui ma pean 15 inimese ees rääkima hispaania keeles. 3-4 inimesega on enam vähem okei. Üks klassivend pärast veel rääkis, et ta on DJ kuskil baaris.
Reedel oli soe. Päeval üle 30 kraadi ma arvan ja õhtul oli mul oma salliga igatahes väga palav.
Laupäeval sadas vihma. Terve päev. Ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi, väljas ei käinud. Keegi eriti ei käinud vihma tõttu.
Pühapäeva oli kena ilm jälle. Õhtu poole läksin välja. Naersin üksi nagu hull ja jõin ohtralt vett. Muidu inimesed olid kuidagi eriti toredad ja mind peeti seekord prantslaseks.
Esmaspäev- kool, kodu, trenn, päike. Muud midagi.
Mainin veel ema tungival tahtel, et ma sain paki kätte umbes 2 või 3 nädalat tagasi. Kõik on hästi sellega.
Siin tõesti liiguvad jutud kiiremini, kui mis tahes asi. Kui ma käisin reedel pubis siis ma nägin seal max 10 inimest meie klassist ning esmaspäeval(pühapäeval juba tegelikult) teadsid kõik mu klassis, et ma käisin väljas. Teiste klasside arust käisin ma laupäeval ka väljas(ma ise ei pannudki seda tähele seda). Siis veel näiteks see, et iga õhtu ma vaatan Seks ja Linna. Ainus, kes sellest teab on mu onupoeg, kes käib meie juures vahepeal sel ajal. Ning looomulikult terve klass teab seda, pluss poisid mainivad tihti ''Sex en la Ciudad'' Mul on üldse lahe onupoeg, kes räägib kõigile vist, mis ma kodus teen. Õnneks mind ei huvita ja ma ei tahagi teada.
Argentiina kohta olen ma veel aru saanud seda, et iga asjaga kaasneb mingi jama. Üks kõik millega. Isegi kui sa tahad lihtsalt raha vahetada, sa ei saa, kuna sellega on mingi hull süsteem. Paki saatmisel on veel hullem probleem ning muud asjad lihtsalt ei toimi. Mina ei saa sellest aru, et kui nad nii temperamentsed on, siis kuidas nende närvid vastu peavad, kui iga asjaga igapäev kaasneb mingi lisa töö ja idiootsus?
Ma mõtlesin teile väikese ülevaate teha, kust ja kes ma olen. Klassiõe jaoks olen ma stonian(mitte estonian). Veel tulen ma Leedust, Islandilt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Itaaliast(???).
Laupäeval linnas kõndides sõitis mingi auto mööda ja sealt karjuti Alemania! Selle peale läks mu amiga närvi ja karjus vastu ''Estonia, boludo!'' Ma niisama muigasin.
Pühapäevl sugulaste juures netis olles hakkas minuga rääkima mingi tüüp. Tuli välja, et see on mingi sugulane(ma ei tea kes), loomulikult peale seda kui ma olin temalt umbes 5 korda küsinud, kes sa oled. Siis ütles ta, et noh sa tuled Leedust jah?
Esmaspäeval tennises üks mees küsis, et kust ma pärit olen. Ma vastan:''Estonia'' . Ta siis kostab, et ahha USA jah. Ma, et eii, Estonia, Europa. Siis ta noogutas ja ütles, muidug ja ahaai. Iseenesest oli hästi sõbralik ja abivalmis mees. Hästi mängis tennist ka oma vanuse kohta.
Neljapäeval raamatukogus. Seal on umbes umbes 30 tooli ja 6 lauda, kuhu istuda. Ühe ääres olin mina, mujal polnud kedagi. Siis tuleb 3 tüdrukut ja küsivad kas nad võivad mu kõrvale istuda. Ma siis lubasin, tahtmata ebaviisakas olla. Nad hakkasid kõva hääle inglise keelt praktiseerima ja lõpuks üks tüdruk küsis, kas ma olen Itaaliast. Ma mõtlesin, et kas ta on lolliks läinud või miskit? Mul on heledad juuksed, heledad silmad ja ma kindlasti pole ühegi itaalia inimese moodi. Muidugi ma saan aru, et ta ei tea Eestit aga kust idee, et Itaalia. See oli küll päris koomiline. Kui ma ütlesin, et no, siis nad kadusid kuidagi eriti kiiresti mingi riiuli ja seina taha. Ning alati kui küsitakse mu nime ja ma ütlen Raili, siis mind vahitakse enne 3 sekundit ja siis öeldakse midagi või kõnnitakse minema. Vot kui vahva.
Mis keelt ma räägin? Inglise? Ei, eesti keelt. Päriselt selline keel on olemas?
Tegelikult elu on ikka veel ilus:*
esmaspäev, 27. oktoober 2008
esmaspäev, 20. oktoober 2008
20.okt
Esmaspäev oli vaba päev nagu te teate. Kooli polnud ja trenni ka mitte. Ilm oli suhteliselt kole ning kohati sadas. Käisin väljas natuke, halva ilma tõttu aga ei tahtnud väga kaua olla.
Teisipäeval pole mitte midagi. Absoluutselt.
Kolmapäeval sadas, ikka suhteliselt mõnuga. Koolis oli külm ja tavaline. Trenni kahjuks jälle polnud, vihma tõttu. Siin vihmaga põhimõtteliselt elu pole. Natukene aga mitte palju.Mina elan.
Ma käisin jalutamas ja nägin lammast ja koera mängimas. See on kõige armsam asi, mida ma viimasel ajal näinud olen. Lammas püüdis süüa, aga kutsikas tahtis mängida ja näksas teda ninast. Lammas tõstis ainult kurja pilgu nii kauaks kuni koer lõpetas ning siis jätkas söömist. Nii toimus see umbes 10 korda, kuni nad avastasid minu.
Neljapäev kool-sama kõik ainult, et ilm oli ILUS! Jälle täiesti sinine taevas ja päike.
Reede oli vast üks viimase aja kõige põnevamaid päevi. Päike paistis, isegi koolis oli tore olla. Õhtuks kutsuti mind pubisse ning uskuge või mitte- Graciela lubas mul kella neljani olla! Tingimus oli, et ma räägiks hispaania keelt ka natukene.
Kell 9 läksime Tuti juurde, et ta saaks juukseid sirgendada. Siis läksime staadioni juurde, et kokku saada klassivendadega, Flori ja Luisinaga. Nad grillisid liha ja sõid hamburgereid. Kuna ma liha ei söö, siis ma söönud midagi. Jõime mingit Argentiina jooki põhiliselt poistega ja nad mängisd tõde või tegu. Midagi põnevat mängus polnud, üks klassivend hüppas aluspükste väel mööda parki ringi.
Siis läksime Tuti juurde korraks ning siis linna. Käisime korraks pubis. Kell oli alles 2 ehk eriti mingit elu seal veel polnud. Siis istusime natuke linnas ja varsti läksime tagasi. Nüüd ma tean, mis tunne on kui sa lähed pubisse ja IGA inimene, kes seal on vaatab sind. Seisime natuke keset seda ja need olid arvatavasti mu Argentiina kõige piinlikumad 15 minutit( midagi ei juhtunud).
Alguses olin ma põhiline, kes teisi tantsima üritas saada. Hiljem aga krabas mingi tüüp mind tantsima ning siis selgus, et ma ei oska ikka üldse tantsida. Vähemalt mitte nii nagu nemad või siis mitte nii hästi kui nemad. Mind lohutas see, et ma olin võimaline midagigi õppima ja lõpuks tuli natukene välja ka. Siis tulid teised klassiõed, kõik oli tore, KUNI kell sai 4 ja ma pidin koju minema. See oli siis mu esimene väljas käimine Argentiinas. Ma võin öelda, et mulle tõesti meeldis ja see on eriti lahe, kuidas kõik tantsivad. Nad tantsivad elavalt ja suurelt, hoopis muu, mis Eestis. Keelt rääkisin ka, põhiliselt Floriga.
Laupäeval äratas Grac mind kell 12, et lõunat süüa. Tõusin vaevaga üles ning siis selgus, et veel me ei söögi, sest Elvio pole kodus. Ma oleks saanud pool tundi veel und natutida aga mis siis ikka.
Pärast käisime 8 tüütusega( loe lapsega) jäätist söömas. Nad suutsid mind jälle närvi ajada aga Graciela ütles, et ma ei paneks neid tähele(nagu ma seda IGA jumala päev ei püüaks). Hiljem võtsin aias päikest, sest ilm oli taevalik. Seltsiks oli mul muusika, ristsõnad ja mu peale haukuv Loli. Elu oli kuidagi väga ilus. Siiani on, kuna elu ongi ilus.
Pühapäeval oli emadepäev. Hommikul ma tegin pannkooke Gracielale kingituse asemel. Peale seda läksime Marcose juurde sööma. Kohale tuli isegi Graciela õde ja ta pere.
Hiljem läksin Tuti juurde matet jooma ja laupäeva õhtuseid uudiseid kuulama ning siis linna. Kuna oli püha siis toimus kontsert ja linnas oli hullult palju inimesi.
Täna oli kool nagu ikka. Läksin tennisesse poole kolmeks. Siis selgus,et seal polegi kedagi peale kaheksa mehe. Siis ma ootasin treenerit seal tund aega kuna mulle öeldi, et ta tuleb kohe. Kokkuvõtteks ma treenerit ei näinudki. Koju tulles selgus, et õues on 30,7 kraadi. Nüüd ma siis tean, miks ma palavusse tenniseplatsi ääres surin oma pusaga, retuuside ja tennistega.
:*
Teisipäeval pole mitte midagi. Absoluutselt.
Kolmapäeval sadas, ikka suhteliselt mõnuga. Koolis oli külm ja tavaline. Trenni kahjuks jälle polnud, vihma tõttu. Siin vihmaga põhimõtteliselt elu pole. Natukene aga mitte palju.Mina elan.
Ma käisin jalutamas ja nägin lammast ja koera mängimas. See on kõige armsam asi, mida ma viimasel ajal näinud olen. Lammas püüdis süüa, aga kutsikas tahtis mängida ja näksas teda ninast. Lammas tõstis ainult kurja pilgu nii kauaks kuni koer lõpetas ning siis jätkas söömist. Nii toimus see umbes 10 korda, kuni nad avastasid minu.
Neljapäev kool-sama kõik ainult, et ilm oli ILUS! Jälle täiesti sinine taevas ja päike.
Reede oli vast üks viimase aja kõige põnevamaid päevi. Päike paistis, isegi koolis oli tore olla. Õhtuks kutsuti mind pubisse ning uskuge või mitte- Graciela lubas mul kella neljani olla! Tingimus oli, et ma räägiks hispaania keelt ka natukene.
Kell 9 läksime Tuti juurde, et ta saaks juukseid sirgendada. Siis läksime staadioni juurde, et kokku saada klassivendadega, Flori ja Luisinaga. Nad grillisid liha ja sõid hamburgereid. Kuna ma liha ei söö, siis ma söönud midagi. Jõime mingit Argentiina jooki põhiliselt poistega ja nad mängisd tõde või tegu. Midagi põnevat mängus polnud, üks klassivend hüppas aluspükste väel mööda parki ringi.
Siis läksime Tuti juurde korraks ning siis linna. Käisime korraks pubis. Kell oli alles 2 ehk eriti mingit elu seal veel polnud. Siis istusime natuke linnas ja varsti läksime tagasi. Nüüd ma tean, mis tunne on kui sa lähed pubisse ja IGA inimene, kes seal on vaatab sind. Seisime natuke keset seda ja need olid arvatavasti mu Argentiina kõige piinlikumad 15 minutit( midagi ei juhtunud).
Alguses olin ma põhiline, kes teisi tantsima üritas saada. Hiljem aga krabas mingi tüüp mind tantsima ning siis selgus, et ma ei oska ikka üldse tantsida. Vähemalt mitte nii nagu nemad või siis mitte nii hästi kui nemad. Mind lohutas see, et ma olin võimaline midagigi õppima ja lõpuks tuli natukene välja ka. Siis tulid teised klassiõed, kõik oli tore, KUNI kell sai 4 ja ma pidin koju minema. See oli siis mu esimene väljas käimine Argentiinas. Ma võin öelda, et mulle tõesti meeldis ja see on eriti lahe, kuidas kõik tantsivad. Nad tantsivad elavalt ja suurelt, hoopis muu, mis Eestis. Keelt rääkisin ka, põhiliselt Floriga.
Laupäeval äratas Grac mind kell 12, et lõunat süüa. Tõusin vaevaga üles ning siis selgus, et veel me ei söögi, sest Elvio pole kodus. Ma oleks saanud pool tundi veel und natutida aga mis siis ikka.
Pärast käisime 8 tüütusega( loe lapsega) jäätist söömas. Nad suutsid mind jälle närvi ajada aga Graciela ütles, et ma ei paneks neid tähele(nagu ma seda IGA jumala päev ei püüaks). Hiljem võtsin aias päikest, sest ilm oli taevalik. Seltsiks oli mul muusika, ristsõnad ja mu peale haukuv Loli. Elu oli kuidagi väga ilus. Siiani on, kuna elu ongi ilus.
Pühapäeval oli emadepäev. Hommikul ma tegin pannkooke Gracielale kingituse asemel. Peale seda läksime Marcose juurde sööma. Kohale tuli isegi Graciela õde ja ta pere.
Hiljem läksin Tuti juurde matet jooma ja laupäeva õhtuseid uudiseid kuulama ning siis linna. Kuna oli püha siis toimus kontsert ja linnas oli hullult palju inimesi.
Täna oli kool nagu ikka. Läksin tennisesse poole kolmeks. Siis selgus,et seal polegi kedagi peale kaheksa mehe. Siis ma ootasin treenerit seal tund aega kuna mulle öeldi, et ta tuleb kohe. Kokkuvõtteks ma treenerit ei näinudki. Koju tulles selgus, et õues on 30,7 kraadi. Nüüd ma siis tean, miks ma palavusse tenniseplatsi ääres surin oma pusaga, retuuside ja tennistega.
:*
teisipäev, 14. oktoober 2008
14 Oktoober
Esmaspäeval(06.10) oli mul esimene tennise trenn. See oli ülimalt mõnus ning ma olen õnnelik, et ma sinna läksin.
Kolmapäeval oli mul ka tennis. See pidi hakkama 14.30 aga kui ma kohale jõudsin selgus, et trenn hakkab hoopis 16.30. Ma otsustasin jääda sinna. Mängisin tund aega klassiõega ja teine tund passisin niisama. See kord oli teine trenner.
Reedel oli ka tennis ja kool. Suhteliselt sama, mis alati. Õhtul käisime jälle väljas.
Laupäeval ma magasin ning muud ma ei mäleta. Arvatavasti käisin väljas kuskil.
Pühapäeval läksin Tuti ja ta perega hommikul 10 ajal Montes Del Oca'sse. Seal kasas üles Tuti ema ja praegu elavad seal ta vanavanemad. Linnake või külake on natuke suurem kui Bouquet ja asub umbes 40 km kaugusel Las Rosasest.
Sõime kõik koos ning käisime nende vanatädi ja sugulasi vaatamas. Hiljem sõitsime Tuti sõpradega ringi ning jõime matet. Istusime plazas umbes 2 tundi ja sellekeks ajaks oli kell juba pool 7. Sõitsime tagasi koju ja ma olin ülimalt väsinud.
Õnneks esmaspäeval kooli polnud, kuna eelmine päev olevat olnud päev kui Kolumbus avastas Ameerika. Nii vähemalt ma sain aru ja nii väitis Tuti õde.
Ma olin terve hommiku ja päeva kodus. Istusin oma toas ja käisin ainult söömas korraks. Graciela tuli minuga rääkima ning ütles, et see ei mõju mulle hästi kui ma koguaeg oma toas olen. Tema hea meeleks ma siis läksin õue kirjutama ja raamatut lugema. Ma ei saanud seal kuigi kaua olla, sest viimastel päevadel on suhteliselt jahe, päikseta, tuuline ja vihmane ilm olnud. Nagu Eesti. Arvatavasti olen ma ainuke, kes naudib sellist ilma. Võibolla igatsusest kohati. :)
Sõitsime siis autoga linnas ja õhtul käisin sõpradega jalutamas.
Teisipäevast ehk tänasest me ei räägi, kuna ma ei teinud mitte midagi.
Graciela avastas mingi reisi, mis toimub järgmine aasta. 16 päeva bussiga läbida põhimõtteliselt peaaegu terve Argentiina. Ma ei tea, kas me lähme sinna aga mina tahaks täiega. Asi on selles, et nad ei reisi eriti üldse ja Elvole ei meeldivat bussiga sõita. Eks näeb.
Interneti kohta nii palju, et ma ikka veel ei tea midagi. Nädala aega pole nendest midagi kuulda olnud. Ootame edasi.
( Sissekanne oli see kord suht jura. Ma tean ise ka aga ma ei suuda hetkel rohkem kirjutada. Sorri. )
Nautige Eestit, sest see on nautimist väärt :*
Ps. Kas keegi üldse loeb seda blogi?
Kolmapäeval oli mul ka tennis. See pidi hakkama 14.30 aga kui ma kohale jõudsin selgus, et trenn hakkab hoopis 16.30. Ma otsustasin jääda sinna. Mängisin tund aega klassiõega ja teine tund passisin niisama. See kord oli teine trenner.
Reedel oli ka tennis ja kool. Suhteliselt sama, mis alati. Õhtul käisime jälle väljas.
Laupäeval ma magasin ning muud ma ei mäleta. Arvatavasti käisin väljas kuskil.
Pühapäeval läksin Tuti ja ta perega hommikul 10 ajal Montes Del Oca'sse. Seal kasas üles Tuti ema ja praegu elavad seal ta vanavanemad. Linnake või külake on natuke suurem kui Bouquet ja asub umbes 40 km kaugusel Las Rosasest.
Sõime kõik koos ning käisime nende vanatädi ja sugulasi vaatamas. Hiljem sõitsime Tuti sõpradega ringi ning jõime matet. Istusime plazas umbes 2 tundi ja sellekeks ajaks oli kell juba pool 7. Sõitsime tagasi koju ja ma olin ülimalt väsinud.
Õnneks esmaspäeval kooli polnud, kuna eelmine päev olevat olnud päev kui Kolumbus avastas Ameerika. Nii vähemalt ma sain aru ja nii väitis Tuti õde.
Ma olin terve hommiku ja päeva kodus. Istusin oma toas ja käisin ainult söömas korraks. Graciela tuli minuga rääkima ning ütles, et see ei mõju mulle hästi kui ma koguaeg oma toas olen. Tema hea meeleks ma siis läksin õue kirjutama ja raamatut lugema. Ma ei saanud seal kuigi kaua olla, sest viimastel päevadel on suhteliselt jahe, päikseta, tuuline ja vihmane ilm olnud. Nagu Eesti. Arvatavasti olen ma ainuke, kes naudib sellist ilma. Võibolla igatsusest kohati. :)
Sõitsime siis autoga linnas ja õhtul käisin sõpradega jalutamas.
Teisipäevast ehk tänasest me ei räägi, kuna ma ei teinud mitte midagi.
Graciela avastas mingi reisi, mis toimub järgmine aasta. 16 päeva bussiga läbida põhimõtteliselt peaaegu terve Argentiina. Ma ei tea, kas me lähme sinna aga mina tahaks täiega. Asi on selles, et nad ei reisi eriti üldse ja Elvole ei meeldivat bussiga sõita. Eks näeb.
Interneti kohta nii palju, et ma ikka veel ei tea midagi. Nädala aega pole nendest midagi kuulda olnud. Ootame edasi.
( Sissekanne oli see kord suht jura. Ma tean ise ka aga ma ei suuda hetkel rohkem kirjutada. Sorri. )
Nautige Eestit, sest see on nautimist väärt :*
Ps. Kas keegi üldse loeb seda blogi?
esmaspäev, 6. oktoober 2008
!Heiiiihopstii!
Teisipäev algas ilma koolita, kuna Graciela lubas mul end välja puhata esmaspäevast.
Siis ma tegin jällegi põhimõtteliselt mitte midagi ja olin kodus. Korraks käisin hiljem apteegis ja jalutamas. Siis kohtasin kahte klassiõde, kes olid nõus minuga natuke niisama passima ja jalutama.
Kolmapäeval oli jälle kool. Mitte midagi põnevat, kuigi nüüd ma tunnen end palju, ikka kõvasti palju vabamalt koolis, nagu ma oleks seal klassis juba kauem käinud. Ma ise püüan ka rohkem suhelda ja oma hirmust üle olla.
Koolist koju tulen ma nüüd koos ühe ülimalt toreda tüdrukuga. Õnneks ta ei oska inglise keelt ja õnneks on ta üks inimesi, kes tundub mulle sümpaatne. Mõned mu klassis on küll sellised, et ma mõtlen, kust nad tulevad. Pooled poisid on ikka veel vanuses 10 ja mõned tüdrukud ka. Ma lihtsalt ei mõista seda ja loomulikult kõik koguaeg imestavad, miks Ma ei loobi teisi paberkuulikestega. Miks küll jah, ma ise ka päris täpselt ei tea. Nad lähevad 2 aasta pärast ülikooli ja ikka on nagu lasteaed. Naljakas.
Muidu koolis püüan ma suhelda endast vanematega, teiste klassikaaslastega ja mitte ainult Tuti ja selle selstkonnaga. Muidugi nad on mu esimesed ja põhilised sõbrad siin. Ning ma otsustasin, et siin ma ei lase mitte kellelgi endale pähe istuda ja öelda, mida ma pean tegema ja kellega suhtlema. Ma otsustasin, et ma teen kõike, mida MIna tahan ja mulle on oluline. Eriti puudutab see just inimesi. Kõigil on arvatavasti juba kindel aru saam kellega ma peaks suhtlema ja kellega mitte ja miks ja kuidas ja millest hoiduma jne.
Neljapäeval koolis oli sama, mis alati.
Reede ka suht. Ma sain teada, et järgmine nädal hakkan ma siis lõpuks inglise keele õpetajaga käima erinevates klassides, et kõik saaks natukenegi teada minu, mu pere, Eesti ja kõige kohta, mis neid huvitab. Lihtsamalt öeldes, mu eraelu kohta.
Veel sain ma teada, et esmaspäeval on mul esimene tennise trenn. Tenniseplatsid on kodust umbes 500m kaugusel. Trennid hakkavad olema esmaspäev, kolmapäev ja reede. Muidugi esimene kord ma vaatan, kas mulle meeldib jne. Ma loodan ja usun, et meeldib. Reketit ma õnneks veel ostma ei pea.
Peale kooli ja reedeti olen ma ikka nolifer. Istun kodus, ma tõesti ei tea, kas inimesed ei tee siin midagi või nad ei julge mind lihtsalt välja kutsuda. Võibolla ei taha? Kes teab.
Laupäeval sõime lõunat kell 11! , kuna eelmisel päeval oli Rosariost tulnud külla Gloria(vist) ja ta pidi vara lahkuma, Elvio pidi ka tööle minema. Peale nende minekut läksime Gracielaga mulle krediiti telefonile ostma. Lõpuks ometi saan ma suhelda kodus olla teistega. Kell 3 läksin Tuti juurde, et siis edasi minna korvpalli vaatama. Jõime matet ja samal ajal vaatasime mingeid võistlusi. Võistlesid omavahel 2 klubi ja nende klubide 3 erinevat vanuseastet. Palju poisse oli igalpool igatahes.Loomulikult Adrian proovis mulle jälle mingit poissi sokutada. See kord oli selleks meie sugulane või keegi selline, kes on korvpalli treener. Ma arutasin temaga, miks mulle hädasti kedagi vaja on. Ta väitis, et siis mul on põhjust kodust välja tulla. Mida kurdait oskan ma ainult küsida. Mina teda ümber veenda ei suutnud ja tema mind ka mitte, nii et me jätkame edaspidi oma vaidlusi sellel teemal. :D
Mingi 7 ajal tulin ma koju tagasi. Sõin puuviljasalatit ja vaatasin filmi, mida ma olen kindlasti üle 3 korra näinud. Kell 23.30 pidid Adrian ja Danila mulle järgi tulema, et linna autoga minna. Graciela ja Elvio loomulikult imestasid, et oi kui hilja. Umbes 20 minutilise hilinemisega nad tulidki. Danila, Adrian ja see meie sugulane. Sõitsime ringi veits ja siis läksime kuhugi baari istuma ja jooma. Jõime 7UP-i, Cocat, kohvi ja mahla. Siis sõitsime jälle ringi ja ma jõudsin koju pool 2. Edusammud, selles suhtes, et eelmine nädal ma jõudsin kell 1. Aga mul on tunne, et nädalavahetused ja laupäeva õhtud ongi need, mis mulle siin hetkel energiat annavad. Muidu oli õhtu tore, mitte midagi erilist aga parem kui mitte midagi. Mu sõbrad üritavad mind igati tagant sundida, et ma räägiks. Sel juhul lubatakse mind kauemaks välja.
Veel sain ma teada, et Marcos oli perega läinud, kuhugi suuremasse linna. Nad tahtsid vist, et meie ka läheks või midagi, et siis ma saaks suurde klubisse koos Seguga minna, aga loomulikult Graciela ei lubanud( minu arvutuste kohaselt ma peaks umbes kuu aja pärast välja saama, siis on 3 kuud möödas). Niisiis meie olime kodus nädalavahetusel(vuhuu).
Ilmad üldiselt on terve nädal olnud sellised nagu Eesti kevadilmad. Ehk pilvised, kohati sajab, kohati on tuul, siis jälle natuke päikest, jälle sajab, jälle on
külm. Laupäevast oli jälle tavaline ilm - täiesti sinine taevas, päike, kohati väga palav ja eriti nõme TUUL! ( Tuul on arvatavasti üks ainukesi asju, mida ma tõsiselt Vihkan. Väike tuuleke on hea, aga see on ka kõik.)
Aga uskuge või mitte, mulle on siin isegi veel rohkem meeldima hakanud. Hispaania keel ei tundugi enam täielik tsinghang keel(ma ei väida, et ma saan kõigest aru, aga see ei ole enam häirivalt ebatavaline kuulda enda ümber hispaania keelt).Eriti hea tunde tekitab see, kui tänaval kõnides saab tihti öelda tuttavatele inimestele tere ja küsida kuidas läheb. Siis läheb tuju palju paremaks, sest keegi teab mind ja ma polegi enam täielik võõras. Oma paki peale, mis kunagi kohale ei jõua, ma enam nii palju ei mõtle(sest see nagunii kohale ei jõua, hoolimata mu mõtetest. Selle eest on teised hakanud muretsema selle pärast:) ning ma olen veendunud, et ma orienteerun siin kohati juba paremini kui mu hostpere. Okei, ma saan aru nad ei käi jala aga ma ikkagi tean palju paremini otsemaid teid ja mõndade asjade asukohti, kui nemad(loomulikult see võib tulla ka sellest, et ma ei tee meelega kõiki asju ringiga ja ei otsi võimalikult raskeid väljapääse kõikidest asjadest ning ma pole Argentiinast). Rosarioski olen ma käinud ainult 2 korda ning ma usun, et ma orienteeruks seal paremini kui mõned Las Rosasest.
Besos:*
Teisipäev algas ilma koolita, kuna Graciela lubas mul end välja puhata esmaspäevast.
Siis ma tegin jällegi põhimõtteliselt mitte midagi ja olin kodus. Korraks käisin hiljem apteegis ja jalutamas. Siis kohtasin kahte klassiõde, kes olid nõus minuga natuke niisama passima ja jalutama.
Kolmapäeval oli jälle kool. Mitte midagi põnevat, kuigi nüüd ma tunnen end palju, ikka kõvasti palju vabamalt koolis, nagu ma oleks seal klassis juba kauem käinud. Ma ise püüan ka rohkem suhelda ja oma hirmust üle olla.
Koolist koju tulen ma nüüd koos ühe ülimalt toreda tüdrukuga. Õnneks ta ei oska inglise keelt ja õnneks on ta üks inimesi, kes tundub mulle sümpaatne. Mõned mu klassis on küll sellised, et ma mõtlen, kust nad tulevad. Pooled poisid on ikka veel vanuses 10 ja mõned tüdrukud ka. Ma lihtsalt ei mõista seda ja loomulikult kõik koguaeg imestavad, miks Ma ei loobi teisi paberkuulikestega. Miks küll jah, ma ise ka päris täpselt ei tea. Nad lähevad 2 aasta pärast ülikooli ja ikka on nagu lasteaed. Naljakas.
Muidu koolis püüan ma suhelda endast vanematega, teiste klassikaaslastega ja mitte ainult Tuti ja selle selstkonnaga. Muidugi nad on mu esimesed ja põhilised sõbrad siin. Ning ma otsustasin, et siin ma ei lase mitte kellelgi endale pähe istuda ja öelda, mida ma pean tegema ja kellega suhtlema. Ma otsustasin, et ma teen kõike, mida MIna tahan ja mulle on oluline. Eriti puudutab see just inimesi. Kõigil on arvatavasti juba kindel aru saam kellega ma peaks suhtlema ja kellega mitte ja miks ja kuidas ja millest hoiduma jne.
Neljapäeval koolis oli sama, mis alati.
Reede ka suht. Ma sain teada, et järgmine nädal hakkan ma siis lõpuks inglise keele õpetajaga käima erinevates klassides, et kõik saaks natukenegi teada minu, mu pere, Eesti ja kõige kohta, mis neid huvitab. Lihtsamalt öeldes, mu eraelu kohta.
Veel sain ma teada, et esmaspäeval on mul esimene tennise trenn. Tenniseplatsid on kodust umbes 500m kaugusel. Trennid hakkavad olema esmaspäev, kolmapäev ja reede. Muidugi esimene kord ma vaatan, kas mulle meeldib jne. Ma loodan ja usun, et meeldib. Reketit ma õnneks veel ostma ei pea.
Peale kooli ja reedeti olen ma ikka nolifer. Istun kodus, ma tõesti ei tea, kas inimesed ei tee siin midagi või nad ei julge mind lihtsalt välja kutsuda. Võibolla ei taha? Kes teab.
Laupäeval sõime lõunat kell 11! , kuna eelmisel päeval oli Rosariost tulnud külla Gloria(vist) ja ta pidi vara lahkuma, Elvio pidi ka tööle minema. Peale nende minekut läksime Gracielaga mulle krediiti telefonile ostma. Lõpuks ometi saan ma suhelda kodus olla teistega. Kell 3 läksin Tuti juurde, et siis edasi minna korvpalli vaatama. Jõime matet ja samal ajal vaatasime mingeid võistlusi. Võistlesid omavahel 2 klubi ja nende klubide 3 erinevat vanuseastet. Palju poisse oli igalpool igatahes.Loomulikult Adrian proovis mulle jälle mingit poissi sokutada. See kord oli selleks meie sugulane või keegi selline, kes on korvpalli treener. Ma arutasin temaga, miks mulle hädasti kedagi vaja on. Ta väitis, et siis mul on põhjust kodust välja tulla. Mida kurdait oskan ma ainult küsida. Mina teda ümber veenda ei suutnud ja tema mind ka mitte, nii et me jätkame edaspidi oma vaidlusi sellel teemal. :D
Mingi 7 ajal tulin ma koju tagasi. Sõin puuviljasalatit ja vaatasin filmi, mida ma olen kindlasti üle 3 korra näinud. Kell 23.30 pidid Adrian ja Danila mulle järgi tulema, et linna autoga minna. Graciela ja Elvio loomulikult imestasid, et oi kui hilja. Umbes 20 minutilise hilinemisega nad tulidki. Danila, Adrian ja see meie sugulane. Sõitsime ringi veits ja siis läksime kuhugi baari istuma ja jooma. Jõime 7UP-i, Cocat, kohvi ja mahla. Siis sõitsime jälle ringi ja ma jõudsin koju pool 2. Edusammud, selles suhtes, et eelmine nädal ma jõudsin kell 1. Aga mul on tunne, et nädalavahetused ja laupäeva õhtud ongi need, mis mulle siin hetkel energiat annavad. Muidu oli õhtu tore, mitte midagi erilist aga parem kui mitte midagi. Mu sõbrad üritavad mind igati tagant sundida, et ma räägiks. Sel juhul lubatakse mind kauemaks välja.
Veel sain ma teada, et Marcos oli perega läinud, kuhugi suuremasse linna. Nad tahtsid vist, et meie ka läheks või midagi, et siis ma saaks suurde klubisse koos Seguga minna, aga loomulikult Graciela ei lubanud( minu arvutuste kohaselt ma peaks umbes kuu aja pärast välja saama, siis on 3 kuud möödas). Niisiis meie olime kodus nädalavahetusel(vuhuu).
Ilmad üldiselt on terve nädal olnud sellised nagu Eesti kevadilmad. Ehk pilvised, kohati sajab, kohati on tuul, siis jälle natuke päikest, jälle sajab, jälle on
külm. Laupäevast oli jälle tavaline ilm - täiesti sinine taevas, päike, kohati väga palav ja eriti nõme TUUL! ( Tuul on arvatavasti üks ainukesi asju, mida ma tõsiselt Vihkan. Väike tuuleke on hea, aga see on ka kõik.)
Aga uskuge või mitte, mulle on siin isegi veel rohkem meeldima hakanud. Hispaania keel ei tundugi enam täielik tsinghang keel(ma ei väida, et ma saan kõigest aru, aga see ei ole enam häirivalt ebatavaline kuulda enda ümber hispaania keelt).Eriti hea tunde tekitab see, kui tänaval kõnides saab tihti öelda tuttavatele inimestele tere ja küsida kuidas läheb. Siis läheb tuju palju paremaks, sest keegi teab mind ja ma polegi enam täielik võõras. Oma paki peale, mis kunagi kohale ei jõua, ma enam nii palju ei mõtle(sest see nagunii kohale ei jõua, hoolimata mu mõtetest. Selle eest on teised hakanud muretsema selle pärast:) ning ma olen veendunud, et ma orienteerun siin kohati juba paremini kui mu hostpere. Okei, ma saan aru nad ei käi jala aga ma ikkagi tean palju paremini otsemaid teid ja mõndade asjade asukohti, kui nemad(loomulikult see võib tulla ka sellest, et ma ei tee meelega kõiki asju ringiga ja ei otsi võimalikult raskeid väljapääse kõikidest asjadest ning ma pole Argentiinast). Rosarioski olen ma käinud ainult 2 korda ning ma usun, et ma orienteeruks seal paremini kui mõned Las Rosasest.
Besos:*
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
