Oktoobri lõpp

Teisipäeval oli kool nagu ikka. Ma isegi püüdsin midagi kaasa teha.
Kolmapäeval mulle isegi meeldis kool. See oli suhteliselt tühi, kuna toimusid võrkpalli võistlused. Minu klassist oli puudu natukene alla poole klassi, 4. oli kohal ainult max. 7 inimest ja 5. oli kohal umbes 15 inimest. Kool tundus nii tühi ja teistmoodi aga ilm oli vähemalt kena. Hommikul oli külm, mingi 13 kraadi umbes. Õnneks ma ei pidanud kõndima, vaid mu kooliõde oma emaga võtsid mu autole.
Tundides kuulasin ilusti ja tegin isegi kunstiajaloos kaasa. Ma nimelt tõlkisin ühe lause mingisuguselt lehelt. Lause siis kõlab nii: ''Kui näiteks vaadelda El Greco(1541-1614) ja Francisco Goya teoseid võib näha, et kuigi mõlema kuntstniku ajastud olid väga erinevad, siis sihtmärk oli neil sama: otsus esindada oma tegelikke tundeid.'' Ma tean, ma suutsin loomulikult valida kõige lihtsama lause.
Klassivennad kutsuvad mind Robertaks, kui nad omavahel räägivad. Ehk sellepärast, et siis ma ei taba kohe ära, et minust räägitakse. Nimega Roberta seostub mulle kaks transvestiiti. Üks oli ühes raamatus ja teine filmis. See tekitab veits naljaka tunde, kui nad ütlevad nime Roberta ja siis mõned vaatavad mu poole ja itsitavad.
Trenn oli kolmapäeval hea. Meid oli 2 ja pool. Üks poiss ei olnud tervet trenni, sellepärast ma loengi ta poolikuks. Siis ma avastasin ka, et Argentiina tennisistide reketitel on mingi suur tõmbejõud minu poole. Ma olen 4 korda peaaegu reketiga vastu pead saanud. Kolmapäeval lausa 2 korda. Reedel 1 korra reketiga ja ühe korra palliga. Edusammud. (NB! Mul on uued trenniajad nii,et esmaspäeviti ma enam interneti ei tule. Muidugi juhul kui ma koju netti ei saa kunagi. See võimalus siiski on tilluke, et ma saan) Muidu trennis läheb enam vähem kenasti. Enamasti saan pallile pihta. Ei tgelikult nii hull pole, mul tuleb isegi midagi kohati välja. Treenerid ikka koguaeg ütlevad '' muy bien, muy bien!''
Ma proovisin see nädal kordagi koolist mitte puududa, see ebaõnnestus. Neljapäeva pärast. Ma vaatsin kaua filmi ja hommikul jäin koju. Ärkasin lõunaks, sõin, lugesin, käisin jooksmas ja tegin veits trenni. Ma olin hoos oma jala vehkimisega, kui arvuti juhe jäi mu jala külge kinni ja tuli arvuti küljest ära. Aga see polnud kõik. Mu niigi vigane stepsel läks veel hullemaks. Püüdsin seda parandada, aga see särtsus hullult. Lõpuks sain korda selle. Õhtul toimus sama asi peaaegu, aga ma ei saanudki stepslit korda. Nüüd siis on neli varjanti, 1) stepsel ei tööta( kõige tõenäolisem varjant siiani) 2) stepsel ei tööta, tuli ka ei tööta 3) stepsel särtsub aga ei tööta, tuli on strobo 4)stepsel hädaliselt töötab ja tuli ka töötab(see on haruldane nähtus).
Reede oli põnev. Mulle meeldis isegi kool. Rääkisin pinginaabriga vesipiibust, pidudest, suitsetamisest( sest see oli inglise keele tunnis teemaks) jne. Gegraafia tunnis olime õues ja teised tegid plakatit. Viimase tunni ajal kogunes mingi 15 inimest umbes mu ümber ja hakkasid rääkima, et kas ma õhtul välja lähen ja kuidas Eestis on peod ja kas ma nendega tulen täna pubisse ja millisesse jne. Päris raske oli hispaania-inglise keele segus rääkida nende kõigiga korraga. Mulle lihtsalt läheb kramp sisse, kui ma pean 15 inimese ees rääkima hispaania keeles. 3-4 inimesega on enam vähem okei. Üks klassivend pärast veel rääkis, et ta on DJ kuskil baaris.
Reedel oli soe. Päeval üle 30 kraadi ma arvan ja õhtul oli mul oma salliga igatahes väga palav.
Laupäeval sadas vihma. Terve päev. Ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi, väljas ei käinud. Keegi eriti ei käinud vihma tõttu.
Pühapäeva oli kena ilm jälle. Õhtu poole läksin välja. Naersin üksi nagu hull ja jõin ohtralt vett. Muidu inimesed olid kuidagi eriti toredad ja mind peeti seekord prantslaseks.
Esmaspäev- kool, kodu, trenn, päike. Muud midagi.
Mainin veel ema tungival tahtel, et ma sain paki kätte umbes 2 või 3 nädalat tagasi. Kõik on hästi sellega.

Siin tõesti liiguvad jutud kiiremini, kui mis tahes asi. Kui ma käisin reedel pubis siis ma nägin seal max 10 inimest meie klassist ning esmaspäeval(pühapäeval juba tegelikult) teadsid kõik mu klassis, et ma käisin väljas. Teiste klasside arust käisin ma laupäeval ka väljas(ma ise ei pannudki seda tähele seda). Siis veel näiteks see, et iga õhtu ma vaatan Seks ja Linna. Ainus, kes sellest teab on mu onupoeg, kes käib meie juures vahepeal sel ajal. Ning looomulikult terve klass teab seda, pluss poisid mainivad tihti ''Sex en la Ciudad'' Mul on üldse lahe onupoeg, kes räägib kõigile vist, mis ma kodus teen. Õnneks mind ei huvita ja ma ei tahagi teada.

Argentiina kohta olen ma veel aru saanud seda, et iga asjaga kaasneb mingi jama. Üks kõik millega. Isegi kui sa tahad lihtsalt raha vahetada, sa ei saa, kuna sellega on mingi hull süsteem. Paki saatmisel on veel hullem probleem ning muud asjad lihtsalt ei toimi. Mina ei saa sellest aru, et kui nad nii temperamentsed on, siis kuidas nende närvid vastu peavad, kui iga asjaga igapäev kaasneb mingi lisa töö ja idiootsus?

Ma mõtlesin teile väikese ülevaate teha, kust ja kes ma olen. Klassiõe jaoks olen ma stonian(mitte estonian). Veel tulen ma Leedust, Islandilt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Itaaliast(???).
Laupäeval linnas kõndides sõitis mingi auto mööda ja sealt karjuti Alemania! Selle peale läks mu amiga närvi ja karjus vastu ''Estonia, boludo!'' Ma niisama muigasin.
Pühapäevl sugulaste juures netis olles hakkas minuga rääkima mingi tüüp. Tuli välja, et see on mingi sugulane(ma ei tea kes), loomulikult peale seda kui ma olin temalt umbes 5 korda küsinud, kes sa oled. Siis ütles ta, et noh sa tuled Leedust jah?
Esmaspäeval tennises üks mees küsis, et kust ma pärit olen. Ma vastan:''Estonia'' . Ta siis kostab, et ahha USA jah. Ma, et eii, Estonia, Europa. Siis ta noogutas ja ütles, muidug ja ahaai. Iseenesest oli hästi sõbralik ja abivalmis mees. Hästi mängis tennist ka oma vanuse kohta.
Neljapäeval raamatukogus. Seal on umbes umbes 30 tooli ja 6 lauda, kuhu istuda. Ühe ääres olin mina, mujal polnud kedagi. Siis tuleb 3 tüdrukut ja küsivad kas nad võivad mu kõrvale istuda. Ma siis lubasin, tahtmata ebaviisakas olla. Nad hakkasid kõva hääle inglise keelt praktiseerima ja lõpuks üks tüdruk küsis, kas ma olen Itaaliast. Ma mõtlesin, et kas ta on lolliks läinud või miskit? Mul on heledad juuksed, heledad silmad ja ma kindlasti pole ühegi itaalia inimese moodi. Muidugi ma saan aru, et ta ei tea Eestit aga kust idee, et Itaalia. See oli küll päris koomiline. Kui ma ütlesin, et no, siis nad kadusid kuidagi eriti kiiresti mingi riiuli ja seina taha. Ning alati kui küsitakse mu nime ja ma ütlen Raili, siis mind vahitakse enne 3 sekundit ja siis öeldakse midagi või kõnnitakse minema. Vot kui vahva.
Mis keelt ma räägin? Inglise? Ei, eesti keelt. Päriselt selline keel on olemas?

Tegelikult elu on ikka veel ilus:*