Reis, pingviinid ja muu värk

Kõige pealt tahaks ma soovid kõigile palju õnne, kellele ma pole jõudnud veel soovida. Kati, Mammu,Kristel ja Pipu. Kui keegi veel on, siis talle ka. 

Hetkel olen ma juba reisil olnud 1 ja pool päeva. Ma ei kujuta ettegi, millal ma selle postitada saan blogisse(hetkel olen bussis ja kirjutan). 

Nädal enne reisile minekut ei teinud ma peaaegu midagi. Käisin sõpradega väljas ja reedel käisin teiste sõbrannadega Chocolates. Palju, palju, palju toredam oli nendega kui Tuti ja Floriga. 2 päeva enne reisile minekut loomulikult hakkasid paljud inimesed mind igale poole kutsuma. Ma pidin kõigele ei ütlema, sest ma pidin ju pakkima ja juba reedel olin läinud. Seega nädalavahetus jäi nii öelda ära.

 Kolmapäeval ma ütlesin, et me võiks meie juures õhtust süüa, sest mind pole nüüd 16 päeva ja pühapäevasest kanast ja veinist jään ma 3 korda(vist on kolm) ilma . Sõime, sõime, sõime, mulle sooviti head reisi ja õhtu oli läbi. Marcos lubas meid reede varahommikul(ehk kell 4 öösel minu jaoks) Rosariosse viia, sest buss(see millega ma reisile läksin) pidi minema kell 7.00 välja. Neljapäeva õhtul ütles ta, et ta ikka ei saa viia. Suht paanika oli, et kuidas me sinna saame, sest viimane buss Las Rosasest Rosariosse läks 10.30 ja ma olin jalutama läinud ja asjad polnud ka päris koos ning üldse see variant oleks ülimalt nõme olnud, sest me oleks pidanud umbes 4-5 tundi seal niisama passima. Lõpuks Graciela leidis mingi mehe, kellele me pidime maksma 150 pesot ära viimise eest. Jõudsime kohale siis lõpuks kell pool 6. Jõime kohvi ja passisime niisama. Siis ootasime bussi kella poole 8-ni(öeldi, et kohal peab olema pool 7 muide), kuni tuli välja, et buss jääb hiljaks ja tuleb umbes pool 9. Palju õnne meile taaskord. Kell 9 siis lõpuks sõitis buss välja. 2 tunnise hilinemisega. Argentinas ütleks selle kohta tavaline, mina ütleks, et see ongi Argentina. 

   Nüüd olen reisil.Tagasi jõuan 7 või 8 veebruar. Ma ise ka täpselt ei tea. 

Reisikaaslasteks on enamasti vanemad inimesed. Ma olen kõige noorem nagu ikka, mu toakaaslane on 33 ja ülejäänud jäävad vanusesse 35-80. Aga kõik on sõbralikud, aktiivsed ja ma olen taaskord kõigile ''titabeebi''(kes teab, see teab). Enamus ei uskunud, et ma 16 olen. Alguses mult küsiti, et kas ma polegi abielus või mis ma teen siin Argentinas? Töötan? Ma, et ei ma olen siiski 16. Kõigil oli šhokk. Ma arvan, et mõned arvavad siiani, et ma olen umes 20 ja ei räägi sõnagi hispaania keelt(ma tõesti ei tea, miks nad nii arvavad). Aga väga, väga hea seltskond on. Mulle meeldib. 

 Kui olime sõitnud umbes 2 tundi, siis pidi igaküks end tutvustama kuidagi. Ma ületasin ennast. Ma julgesin 50 inimese ees mikrofoni hispaania keeles rääkida( ma lihtsalt vihkan oma häält mikrofonis kuulda). Aga sain hakkama ja olin õnnelik. 

   Öö veetsime bussis. Jube külm oli ja magada ma ei saanud eriti, nii et nüüdseks on mul peaaegu 2 magamata ööd seljataga. 

00.30 ärkasin ma üles, kuna buss jäi seisma. Mingid tüübid tulid bussi ja käisid ümber selle ja siis järsku ma vaatan, et üks hakkas bussist kohvreid oma autosse toppima. ''Väike'' ehmatus oli kuni ma oma unesegasest peast toibusin ja sain aru, et me olime jõudnud uude provintsi ja need on tollitöötajad(või mina ei tea, mis sõna). Neil oli autosse ehitatud selline kohvrite läbivaatamiseks mõeldud lint nagu on lennujaamades. Mingi aeg nad lõpetasid ja siis hakkasid mind passima, lehvitasid ja tegid igast imetrikke. Ma ei saanud midagi aru. Lõpuks kui ära sõitsime siis ma lehvitasin vastu ja kõigil oli tuju jubehea. Vähemalt tegin midagi kasulikku. :D

   Täna käisime pingviine vaatamas. Nad polnud üldse sellised nagu ma arvasin. Palju väiksemad olid, lõhnasid palju hullemalt ja nad ei olnud üldse kartlikud. Tegin palju pilte, nägin, kuidas kajakas sõi surnud pingviini ja kuidas kaks ülinunnut puhastasid teineteist. Nad olid ikka lõppnunnud ja igati vaatamist väärt. Pai neile teha ei tohtinud, sest nad pidavat näksama(nokaga ei saa ju hammustada eks:D?)

Veel räägiti, et seal piirkonnas ehk üldisemalt Argentinas, sureb rohkem pingviine külma ja toidu puuduse tõttu, mitte õlireostuse pärast. Mingi asi oli sellega ka, et mõndadel nokitakse silmad peast välja ja siis nad ei näe ju toitu otsida ja jälle surevad ära. Ma kavasten lähitulevikus igatahes juurde uurida nende elu kohta.  Nüüd ma suren kõhuvalusse ja jään magma ehk. Tsau. 

*Muide sorri, et eesti keel lonkab. Mu mõte ei tööta ja täitsa keeruline on juba sõnu õigesse järjekorda saada. 

Täna ehk 25. jaanuar jõudsime me Rio Gallego'sesse. Nüüd olen mõnusalt peaaegu teki all ja kirjutan blogi. Tegelikult on toas külm või no jahe. Õues tundus soojem aga võibolla ka sellepärast, et mul oli 2 kampsunit seljas. Hetkel mu pea külmetab ja õlad ka. Samas mu nägu on päiksest punane. Argentina värk, ma räägin koguaeg. 

Eile ööbisime linnas nimega Comodoro Rivadavia. Meil oli väga kena tuba seitsmendal korrusel ja vaatega merele. Taaskord tekkis tunne, et tahaks Piritale mere äärde jaluatama minna. See selleks.  Linn ise oli minu arust suhteliselt kole. Kõik kohad(tõesti rõhk sõnal Kõik) olid täis soditud mingeid mõttetuid lauseid ja muid kritseldisi. 

Hommikul kell 7 hakkasime sõitma uuesti, sest vaja oli läbida 850km. See võrdus põhimõtteliselt sellega, et 850km oli maad. Maa all mõtlen ma põlde või lihtsalt ongi maa. Selline beeži värvi maapind mingisuguse taimkattega. Ma püüdsin meenutada, millal ma viimati mulda nägin, aga see oli suhteliselt mõttetu katse. Õnneks mida lõuna poole minna, seda rohkem on künkaid(nende kohta ei saa öelda mäed, haha ma olen geograafi tunnis käinud) ja vaade on põnevam. 

Käisime kuskil bensiinijaamas söömas, ma kuulsin inglaseid. Siis läkisme San Julian'i. See on linn umbes 60 000 inimesega, kui ma ei eksi. Seal oli mingi Victoria laev, millega mingid mehed käisid maailma avastamas. See oli tehtud muuseumi taoliseks asjaks. Aga eks piltidelt näete. Homme lähme Chalteni ja peaks sinna jõudma enam vähem normaalsel ajal. Seal oleme siis 2 ööd.

 Hetkel ma poen teki alla ja vaatan telekat. Juhul kui see töötab muidugi.

Kusjuures ma avastasin, et igas hotellis on olnud Wifi. Arvutis näitab, et ühendus on olemas aga tegelikult pole, ehk siis ma pean minema alla fuajeesse aga ma pole suutnud end veel kokku võtta. Sorri. Adios. 

Igatahes pilte veel pole, need tulevad siis, kui ma leian mõne püsivama koha, kus olla.